MAAILMA VALGUS

Oli paasapühade aeg ja Jeesus oli õpetamas templis. Suur rahvahulk oli kogunenud Teda kuulama, kuna nad olid kuulnud Temast kui armastuse sõnumi kuulutajast ja Jumala võimsate tegude tegijast. Kuid vaevu olid nad jõudnud kokku tulla, kui kohalikud religioossedki juhid lagedale ilmusid. „Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise ja panid ta keskele seisma...“ (Johannese 8:3). Need juhid nägid Jeesuses ohtu oma autoriteedile, kuna Ta esindas üht uut fenomeni, mis oma õpetuse kaudu paljastas nende jäigad ja ennastõigustavad religioossed etteasted. Seetõttu püüdsidki nad Jeesust vahele võtta, et kasutada midagigi Tema poolt öeldavat Tema vastu (vt Johannese 8:6). Nad küsisid Ta käest, kas see abielurikkujast naine tuleks seaduse järgi kividega surnuks visata?

Kogu lugu võttis aga täiesti enneolematu pöörde: „Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”“ (Johannese 8:6-11).

Milline võimas hetk! Jeesus ainuüksi ei elimineerinud tõeliselt pingelist olukorda, vaid päästis ka sõna otseses mõttes selle naise elu. Ühtlasi said aga kõigi elud, kes seda pealt nägid, muudetud! Mitte vaid süüdistatava, aga ka süüdistajate ning kõigi pealtnägijate omad. Jeesus kasutas seda hetke, et tuua esile kogu oma õpetuse üks olulisemaid fakte: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12). Jumala valgus muutis sel hetkel kõik!