ME SAAME NÄGEMA JEESUST

Taevas! Tõotus taevast on osa evangeeliumi tuumast ja ometi ei kuule me tänapäeval just palju sellest rõõmustavast uudisest. Samas, kui aus olla, siis ega Piibel ei räägigi palju sellest, milline taevas välja näeb. Jeesus ei istunud kordagi oma jüngritega maha, et selgitada neile taeva aulisust ja majesteetlikkust. Jah Ta ütles küll röövlile ristil: „Juba täna oled sa koos minuga paradiisis,” (Luuka 23:43), kuid Ta ei kirjeldanud, milline see ka välja näeb.

Apostel Paulus viitab taevale 2. Korintlastele 12:1-6, kui ta räägib paradiisi tõmbamisest. Ta ütleb, et ta nägi ja kuulis seal asju, mis sööbisid ta meeltesse, kuid mille kirjeldamiseks pole isegi sõnu. Ja kuigi ta oli tänulik oma elu ja kutsumise eest, siis läbi kõigi oma teenistusaastate oli ta pidevaks igatsuseks minna taevakoju ja olla seal koos oma Issandaga. Ta rääkis nii peenelt oma igatsusest taeva järele, kui kirjutas: „Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (2. Korintlastele 5:8).

Me teame, et Jumala troon asub taevas ja et Jeesus on samuti seal ühes lugematu hulga inglite- ja inimestega. Paulus ütleb, et kui kord taevasse jõuame, näeme Jeesust „palgest palgesse“ (1. Korintlastele 13:12). Meil saab läbi kogu igaviku olema kohene ja isiklik ligipääs Issandale ja ainuüksi juba see tõsiasi peaks panema meid rõõmustama. Jeesus on läinud valmistama meile taevast eluaset, kus saame elama koos Temaga igavesti (vt Johannese 14:3).

Taevas pole koht, kus kord ainuüksi vabalt võtaksime ja pidevalt „kirikut mängiksime“. Piibel ütleb meile, et me saame Issandaga valitsema „kui kuningatena üle ilmamaa“ (Ilmutuse 5:10). Ühtlasi antakse meile seal uues maailmas põnevaid ülesandeid ja me oleme Tema sulased (vt Ilmutuse 22:3). Taevas pole enam ühtki pisarat, sest „Tema pühib ära iga pisara nende silmist“ (Ilmutuse 21:4). Ei mingit kurvastust, valu, surma ega hirmu.

Mu armsad, saagu taevas teie siiraks igatsuseks. Jeesus tuleb nende järgi, kes igatsevad olla seal koos Temaga.