ME VAJAME AINULT TEDA

Me kõik teame seda lugu muretsevast isast, kes tuli Jeesuse juurde palvega tervendada ta surev tütar. „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga.Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber.“  (Markuse 5:22–24).

Pole kahtlustki, et Jairusel oli omajagu usku. Ta õhutas Jeesust: „Tule pane oma käed ta peale ja ta saab terveks.“ Milline kinnitus Jairuse sügavast usust! „Mu tütar vajab vaid Jeesuse puudutust. Tal on kogu vägi ja Ta suudab hoida teda suremast.“

Jairuse suhtumine esindab enamust tänapäeva kristlasi. Kui oleme omadega suures kriisis, siis ka teame, et Jeesus on me ainus lootus. Nii jooksemegi Ta juurde, langeme Ta jalge ette ja otsime Tema armu ning abi.

Jeesus reageeris Jairuse usule sellega, et läks Temaga kaasa. Kujutad sa ette seda suurt lootust, mis selle isa südant täitis? Kuid samas usun, et ka üks kohutav mõte võis tabada Jairust: „Aga mis siis, kui jõuame liiga hilja? On küll tore, et Jeesus on mu kõrval, aga meil on ka aega vaja. Iga sammuga, mis me kodu poole liigume, lahkub elu mu tütrest.“

Enamus meistki ütleb oma kriiside keskel nagu Jairus: „Ma vajan Sind, Jeesus, kuid aeg hakkab otsa saama.“ Kui Jairus oleks ka tegelikult teadnud, kes Jeesus on – ülestõusmine ja elu – oleks ta kogenud oma südames rahu. Ta oleks võinud kinnitada oma rahutule hingele: „Jeesus eksisteerib väljaspool aega. Seetõttu ei vaja me lisaaega, vaid ainult Teda!“