MURDEPUNKT
Üha enam kristlasi seisab silmitsi murdepunktiga oma elus ja eriti just noored on need, kes vannuvad kaotusele alla. Nad tunnevad, kuidas nad ei suuda vastata kuvandile pidevalt rõõmsast, tegusast, rikkast, edukast ja alati positiivselt mõtlevast kristlasest. Nende maailm pole nii ideaalne. Nad kogevad hoopis pidevat kaaslaste survet, südamevalu, iga tund esile kerkivaid kriise ja kohutavaid pereprobleeme. Nende sõbrad on narkosõltlased ja liigagi paljud surevad enesetappude tõttu. Nad vaatavad ebakindlasse tulevikku, olles mures ja hirmunud. Üksildus, hirm ja masendus on nende igapäevased kaaslased.
Isegi kõigi poolt imetletud jutlustajad ja muidu hästi tuntud isikud kannatavad masendushetkede all ning samade kannatuste all, mida iga normaalne kristlane kogeb, tundes end vahel tõeliste läbikukkujatena ja kogedes soovi alla anda. Paulus rääkis, kuidas neid koormati üliväga üle nende jõu, nii et nad koguni kahtlesid oma ellujäämises. (vt 2. Korintlastele 1:8)
Hetkel, mil seinad tunduvad varisevat kokku ja katus tundub sisse kukkuvat; kui kõik tundub lagunevat koost’ ja patt nõuab endale viimast, kõlab sügavalt su seest üks hääl: „Jäta see kõik, kus see ja teine! Sa ei pea taluma seda kõike.“ Kuningas Taavet oli nii haaratud oma südames valitsevast kurjusest, et ta hüüdis: „Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?“ (Psalmid 44:24-25).
Kuidas aga siis õppida pidama vastu ja elama üks päev korraga? Alustuseks võid unustada kõik kergemad teed ja imelahendused. Kristlasena ei vaja sa, et sinust aetaks välja mõni eeldatav depressiooni vaim. Saatan saab alati olema olemas pettes, süüdistades ja püüdes röövida sinult su usku. Küll aga on kaks absoluutset tõde, milles võid kindel olla:
- Jumal tõesti armastab sind!
- Su usk on see, mis valmistab Jumalale kõige enam head meelt.
Jumal igatseb nii väga, et usuksid ja usaldaksid Teda. „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” (Roomlastele 4:3) Sa ei mõista ehk igakord, miks Jumalal kulub nii palju aega, et sekkuda su olukorda, kuid sa võid olla kindel ühes asjas – Ta peab oma sõna, mille on sulle andnud.