NÄHES TEMA AU

„Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Johannese 17:24). Jeesus palvetas oma jüngrite eest, mis hõlmab ka meid. Ta palus, et Jumal laseks meil näha Tema kirkust ehk au, mis tegelikult tähendab Tema tundmist.

Vanas Testamendis oli teatud aegu, kus Jeesus ilmutas end inimese või ingli kujul. Te ju teate, mis neil kordadel juhtus. Kui Jesaja nägi templis Jumala au, siis ta värises üle keha ja langes silmili maha. Jaakobi puus sai viga, kui ta püüdis Issandaga maadelda. Kui Mooses palus näha Jumala au, ütles Issand talle: „Olgu. Kuid esmalt pean katma su palge ja seejärel peitma sind kalju taha. Ja alles seejärel saan näidata sulle oma seljataguse kuma.“ Ehk lühidalt öeldes – Ta pidi kaitsma Moosest oma täieliku ilmutuse eest. See polnud mitte kerge asi viibida kõige pühama aulises ligiolus!

Samas, kõik need asjad ei sündinud vaid Vanas Testamendis. Kui Peetrus esimest korda Jeesust kohtas, langes ta samuti silmili, olles korraga teadlik oma väärtusetusest ja kuulutades: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” (Luuka 5:8). Sama kehtis ka apostel Johannese puhul, kes oli vangistuses Patmose saarel, saades seal ilmutuse. Kui Issanda hääl teda esimest korda kõnetas, langes Johannes hirmunult silmili. See polnud mingi naljaasi kohtuda Issandaga.

Me teame Piibli põhjal, et see on tavapärane meeste-naiste reaktsioon, kui nad näevad Jeesust, mis tõstatab küsimuse: kas me oleme Jeesus näinud? Oleme me muudetud kasvõi väikesestki virvendusest Tema ligiolust oma eludes? Mis juhtuks, kui me näeks Teda nõnda nagu Mooses, Jesaja, Johannes või Peetrus nägid?