NÄLJANE JUMALA JÄRELE

Peale me hiljutist teisipäevaõhtust palvekoosolekut Brooklyn Tabernacle’i koguduses, tutvustati mulle üht pastorit, kes külastas me kogudust oma väikese juhtide grupiga. Tervitasin teda ja küsisin, kust ta pärit on?

“Kentuckyst“ vastas ta.

“See on ju päris kaugel New York City’st,” ütlesin. “Kui kauaks te jääte?”

“Täna õhtul sõidame tagasi. Alustasime oma tänast teekonda koidikul, et jõuda teie palvekoosolekule.“

Olin täiesti šokis. „Tõsiselt? Tulite nii pika maa vaid ühe teenistuse pärast?“

„Vend, ma olen näljane Jumala järele,“ vastas ta täie tõsidusega. „Ma lihtsalt ei jaksa enam vanaviisi edasi minna. Olen täiega kurnatud ja läbipõlenud. Janunen nii väga millegi järele Jumala Vaimult.“

ÄRA ANNA ALLA

Ajal, mil see pastor rääkis, ei saand’ ma muidu, kui mõelda Taaveti anumise peale:

„Jumal, sina oled mu Jumal,
sind ma otsin vara.
Sinu järele januneb mu hing,
sind ihaldab mu ihu
nagu kuival ja põuasel maal,
kus pole vett.“
(Psalmid 63:2)

Oled sa oma kristlikus elus kunagi tundnud, et oled kokku kuivanud ja omadega otsa korral? Kui see juhtub, kütavad paljud meist ikka veel edasi, kuni jõuame vaimse kurnatuseni. Osad annavad alla ja mängivad silmakirjalikke, teeseldes olevat keegi, kes nad tegelikult pole.

VÄRSKENDUS ON OLEMAS

On üks vana ütlus, mis vastab igati tõele:

„Kui tormad pidevalt ringi, oled omadega õhtal ja tahad lihtsalt ära joosta.“

Kuid nendeks põuaaegadeks on „rohtu“, kui oleme liiga palju ringi jooksnud. Apostel Peetrus nimetas neid „kosumisaegadeks“, mis tulevad otse Issanda ligiolust (Apostlite teod 3:20).

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.