NÕUSTUDES JUMALAGA

Kristlastena kipume kulutama palju aega palvetele stiilis: „Palun Jumal, tee seda!“ või „Palun Jumal, tee toda!“ Palume pidevalt, et Jumal haaraks teatud asjades ohjad. „Palun too mu poeg või tütar tagasi koju. Palun anna mulle parem töö!“ Need on ühtpidi igati head ja asjakohased palved. Küll aga on aegu, kus Jumal tahab teha midagi omal moel, otsides kedagi, kes Temaga selles nõustuks. Kedagi, kes vaid ei ütle: „Palun, Issand!“, vaid kes ütleb: „Jah, Issand!“

Nii näiteks ütles Jumal läbi prohvet Hesekieli: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30). See oli aeg, kus Jumal oli juba näidanud üles oma armulikkust ja Ta lihtsalt otsis kedagi, kes nõustuks Temaga. Kahjuks on aga nii, et kui ühiskond jõuab omadega teatud punkti nagu meie oma täna, on palju lihtsam leida põhjuseid, miks selle üle kohut mõista. Mis aga siis, kui Jumal otsustab siiski olla armuline, otsides oma rahva seast kedagi, kes ütleks: „Jah Issand.“?

Ma ei taha kulutada kõiki oma palveid vaid õhkamistele: „Palun Issand!“ Tahan elada pigem „Jah Issand!“ poolel ja leida, mis on minu osa kogu loos. „Jah Issand! Mida Sa tahad, et ma teeksin? Kuidas Sa tahad, et ma seda teeksin? Mida Sa tahad, et ma ütleksin? Kuhu Sa tahad, et ma läheksin?“ „Jah Issand!“ peaks olema me kõigi tänane palve!

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.