OLE VARJUL

Mida enam me tormame ja sahmime, et saavutada midagi omaenese jõus Jumala heaks, seda enam Tema vägi meist lahkub. Vanas Testamendis juhtus seda ikka ja jälle. Iisraellased jooksid alati Jumalast ette, olles pabinas Tema plaanide pärast oma elude suhtes. Ühtlasi röövisid nad sellega Jumalalt kui nende ustavalt päästjalt au, mis oleks pidanud kuuluma ainult Talle.

Oli aegu, kus iisraellased lõid vaatamata Jumala keelule isegi paganate armeedega kampa, et kaitsta end suuremate vaenlaste eest. Meilgi on sama kalduvus täna. See on juba me lihalikus loomuses tormata Jumalast ette. Eelija aga teadis, mida tähendas oodata Issandat. Mulle meeldib järgnev salm, mis tema kohta on öeldud: „Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles: „… ole varjul…“ (1 Kuningate 17:2-3). Usun, et need on ühed raskemad sõnad ükskõik, millisele Jeesuse järgijale, mida kuulda. See on sama, kui Jeesus ütles oma jüngritele: „Oodake!“ Jumal on ustav liikuma oma valitud ajal, kui vaid meie oleme valmis ootama.

Jüngrite jaoks tähendas ootamine mõnda nädalat; Eelija jaoks kolme aastat. See oli see põuaaja kestus, millest Iisrael veel peale seda läbi läks, kui Jumal oli Eelijaga kõnelenud. Kujuta vaid ette, kui raske see võis Eelija jaoks olla! Jumalalt saadud sõna põles ta südames, kuid tal oli korraldus vaikida veel järgmised kolm pikka aastat. Kui aga need aastad lõpuks läbi said, ütles Jumal Eelijale: „Mine näita ennast…, siis ma annan maale vihma!” (1 Kuningate 18:1). Kui aeg oli küps, sai Eelija osa imelisest õnnistusest, mille Jumal oma rahva üle valas.

Paljud meist „näitavad end“ enne Jumala määratud aega. Nii käime ka muudkui ringiratast, end kurnates ja Jumala tööst väsides. Seetõttu sõber, tea, et ainus vägi, mida Jumalariigi tööks eales omada, lähtub palves veedetud ajast.