OLEME ME IKKA TÕESTI ÜKS?

Fakt on see, et me kohtleme üksteist aegajalt ikka halvasti. Me eraldame endid mõnest oma usukaaslasest; me haavame kedagi või teeme kellelegi haiget; me võime nii kergesti kellestki vale mulje jätta. Ja me arvame, et see on vaid „minu ja Jumala vaheline asi“. Nii et me küll tunnistame oma eksimust Jumala ees, parandame meelt ja läheme siis taas oma teed, arvates, et kõik ongi hästi. Kuid keset seda kõike me ei tule selle pealegi, et me pole teinud haiget vaid sellele inimesele, aga seeläbi ka Issandale. Tegelikult lausa kogu Kristuse ihule, sest kui üks saab haiget, saab kogu ihu haiget.

Siinkohal üks ilmutus, mis meile kõigile on antud: „Ma kuulun Kristuse ihusse! Nii nagu ka mu usuõde ja usuvend. Me kõik oleme üks, sest me oleme ühendatud Peaga.“

Toon siinkohal välja sõnumi, mida Paulus jagas oma kaastöötajatega:

„Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.“ (Filiplastele 2:3–4)

“Ma manitsen teid mõtlema ühtmoodi oma Issandas.“  (vt Filiplastele 4:2)

Järgnevas aga võtab Paulus kogu selle loo kokku, väljendades armu, mida ta täiega välja elas:

„…kuna te olite saanud meile armsaks.“  (1 Tessalooniklastele 2:8)

Luba mul küsida su käest: ons’ kõik su usuõed ja usuvennad sulle kallid? Kui meie Peast lähtuv elu meisse kui Tema Ihusse voolab, ei hakka me armastama ainuüksi üksteist, aga ka oma vaenlasi.

„Issand, lase meil olla armulised, nii nagu Sinagi oled olnud meile armuline!“