PÜHA VAIMU ÕHUTUSED

Jumal pani aastaid tagasi mu südamele alustada piiblitundidega ühes väikeses maakoguduses, sellises väikelinnas nagu Pendleton. See oli üks Kanada piirkondadest, kus meie teada ei kuulutatud üsnagi suures raadiuses mingitki kristlikku sõnumit.

Läksin koguduse juhatuse ette ja rääkisin neile, kes ma olen ja miks nende koguduse ruume üürida tahan. Nad lubasid meil kasutada oma hoonet tasuta, pakkudes veel ka majahoidja teenust, kes kirikut kütaks ja talvel teed puhtaks ajaks.

Panin hoobilt flaierid kokku, mis piiblitundi reklaamisid ja saatsin need välja. Kõige esimesel õhtul oli tohutu lumetorm ja mitte kedagi ei tulnud! Olin koguduses vaid oma 6-aastase poja Jasoniga ja õemehega, kes oli ülistusjuht. Õemees küsis: „Äkki läheks koju?“ Vastasin: „Ei. Issand on mind kutsunud seda tegema, mistõttu me ka peame selle teenistuse täna!“ Ja me tegime seda. Ülistasime Jumalat, mu poeg jagas tunnistust ja meil kõigil oli tore aeg!

Jätkasin piiblitundide pidamist nädalast nädalasse. Vahel tuli kuus, vahel ainult neli inimest. Kuid umbes kahe aasta jooksul kasvas neist piiblitundidest välja kogudus. Ühest kogudusest sai peagi kaks ning lisaks neile veel kristlik kool ja toidupank – tunnistus, mis eksisteerib veel tänapäevalgi.

Mis oleks juhtunud, kui oleksin esimesel piiblitunni õhtul lihtsalt koju läinud? Oleksin ju võinud öelda: „See on mõttetu! See pole väärt, et selle nimel pingutada.“

Kui kurb see saab osade inimeste jaoks olema, kes jõudes Jumala trooni ette mõistavad, et Jumala õhutused olid selleks, et teha midagi, mis oleks toonud au Tema nimele. Ja ometigi nad ei kuuletunud.

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.