PÜSI PAIGAL JA VAATA

Järgneva osas ei tohiks meil olla mingitki vääriti mõistmist – me Jumal on õrn ja armastav Isa. Nii on meil ka võimalus nutta, kui tarvis ja valada välja oma hirmud Ta ees. Tänapäeva kogudustes on palju neid, kes tunnevad hirmu tuleviku ja selle eest, kuidas me sellest kõigest läbi läheme.

Olles olnud aastaid pastor, pole ma seda kunagi kergelt võtnud. Palusin sageli: „Issand, kas nõuad tõesti, et Su rahvas rõõmutseks, kui on kaotanud oma kodu või töö? Nad on oma kannatuste tõttu täielikus meeleheites, nii et neil pole vähimatki laulutuju. Kas Sa ei võiks neile ometigi armu anda?“

Me näeme läbi kõigi evangeeliumite, kuidas Issand sõitles oma jüngreid nende uskmatuse pärast, küsides: „Kus on teie usk?“ (Luuka 8:25). Tegu on olukorraga, mis kerkib esile ikka ja jälle. Nagu Vanas Testamendiski, kus iisraellased seadsid Punase mere ääres oma juhi kahtluse alla. Ma ei usu, et Jumal sõitles Moosest tolle palvete tõttu, kui ütles: „Miks sa minu poole kisendad?“ (2 Moosese 14:15), vaid Ta oli pigem pettunud oma rahva solvangutes. Nad olid solvanud Teda arvamises, et Ta laseb vaenlasel nende üle võitu saada. Ühtlasi oli Ta solvunud nende süüdistuste peale.

Kui meil on valus, peaksime hüüdma Jumala poole. Kui oleme mõne olukorra pärast meeleheitel, peaksime paluma: „Issand, aita!“ Peaksime tooma kõik oma valud ja pettumused Tema ette, kuna Ta igatseb kuulda meid. Peale seda aga, kui oleme oma südamed Ta ees välja valanud, tahab Ta, et tõuseksime usus, seisaksime silmitsi oma katsumusega ja kuulutaksime: „Iseenese jõust ei suuda ma midagi, kuid Jumal on mu jõud. Seetõttu pole mul ka midagi karta. Ma püsin paigal ja näen Issanda päästet.“ (vt 2 Moosese 14:13).