PALVE KLASSIRUUM
Vahel me võtame palvet liiga kergelt. Kui aga raskeks läheb, leiame end Jumalaga palves maadlemas iga päev, kuni leiame oma vaimus rahu, et Tal on kõik kontrolli all. Mida enam tahame kogeda seda kindlust, seda sagedamini leiame tee oma palvekambrisse.
Üks on kindel – Jumal ei lase ühelgi katsumusel tulla me ellu muu pärast, kui vaid armastuse teona. Me näeme seda eriti hästi Efraimi suguharu puhul Iisraelis. See rahvas koges tõelisi saatuselööke, mistõttu nad hüüdsid meeleheitlikult Jumala poole. Tema aga vastas: „Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast…“ (Jeremija 31:18)
Nii nagu Taavet, nii tunnistas Efraimgi: „Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!“ (Jeremija 31:18). Ehk teisisõnu: „Issand, Sa oled karistanud meid põhjusega. Me olime kui noored, taltsutamatud härjavarsad, täis energiat, kuid Sina karistasid meid, et taltsutada meid oma teenistusse. Sa võtsid meie metsikuse oma kontrolli alla.“
Jumalal olid Efraimi suguharuga suured plaanid. Viljakad ja rahuldust pakkuvad plaanid. Kuid esmalt tuli neid juhendada ja välja koolitada. Seetõttu Efraim kuulutaski: „Ma kahetsesin ja pärast seda toodi mind mõistusele.“ (Jeremija 31:19). Tegelikult aga ütles ta: „Minevikus, kui istusime Jumala klassiruumis, et saada ettevalmistus Tema teenistuseks, ei olnud me korrigeeritavad. Me tormasime sealt minema, hüüdes: „See on liiga raske!“ Olime põikpäised ja nihverdasime end ikka selle ikke alt välja, millesse Jumal meid oli köitnud. Seejärel pani Ta meid tugevama ikke alla, kasutades oma armastavat saua, murdmaks meie põikpäist tahet. Nüüd oleme Tema ikke suhtes järeleandlikud.“
Meiegi oleme kui Efraim – noored, enesekesksed härjad, kes ei taha saada ikestatud. Me väldime kündmise, valu kogemise ja saua all olemise korda. Ühtlasi ootame kõigi võitude, õnnistuste ja viljakuse kogemist kohe praegu, vaevu kuulutades Jumala tõotusi või „saades need kätte usus“. Me ärritume mõttest saada koolitatud oma salajases palvekambris või Jumalaga maadlemisest, kuniks Ta tõotused on täitunud me elus. Kui aga raskused tulevad, mõtleme: „Me oleme Jumala valitud rahvas! Kuidas see siis nüüd meiega niimoodi juhtus?“
Palvekamber on meie klassiruum. Kui meil aga pole neid „isiklikke aegu“ vaid koos Jeesusega ja me kipume kergesti kalduma kõrvale neist, pole me ka valmis, kui suured vetevood meid tabavad.