PALVETAVAD VANEMAD

Üks päev seisame me kõik Jumala kohtujärje ees, andes aru, kuidas oma lapsi kasvatasime. Ja sel hetkel pole meil võimalust tuua mingeid vabandusi või süüdistada kedagi teist. Seetõttu peame end juba täna läbi katsuma, küsides: oleme me kasvatanud oma lapsi Jumala kartuses? Oleme me andnud eeskuju elust, mis armastab ja austab Jumalat?

Mäletan oma lapsepõlvest hetke, kus õues mängides kuulsin oma ema 3-korruse akna kaudu palvetamas mu eest. Tema eeskuju on sööbinud elavana mu mällu. Hiljem, kui Gwen ja mina juba oma lapsi kasvatasime, tegime me seda sama – me palvetasime oma laste eest vastavalt Jumala Sõnale: „Issand, tee meie poegadest õigluse tammed veeojade ääres ja tütardest ilusasti voolitud nurgasambad templis, hoides neid kõigi hingevaenlase sepitsuste eest!“ (vt Jesaja 61:3 ja Psalmid 144:12).

Igal kristlasest lapsevanemal on oma laste suhtes kõrged ootused. Näen seda pidevalt me enda koguduses, kui vanemad toovad oma lapsi koguduse ette õnnistamiseks. Meie pastoraalmeeskond palub Jumala armastust ja kaitset nende väikeste üle. Seejärel aga võiame neid õliga ja palume, et Püha Vaim ümbritseks neid oma tulemüüriga. Kuid aegajalt taban end siiski mõttelt, et huvitav, kui palju neist armsatest väikestest lastest sattub üks päev siiski Saatana haardesse – narkootikumide või kuritegude küüsi – ainuüksi seetõttu, et nende emme või issi muutus hoolimatuks vaimse atmosfääri loomise suhtes nende kodus? Kas lapsed sattuvad hävingusse, kuna vanemad olid nii hõivatud omaenda probleemidega, jagamata lastele piisavalt tähelepanu või õiget karistust?

Võib-olla sa oled lapsevanem, kelle hinges on valu, kuna su täiskasvanud tütar või poeg ei teeni enam Jumalat. Või on su süda murtud, kuna su nooruk on seotud alkoholi või uimastitega. Oled näinud, kuidas su kord nii õrnast lapsukesest on saanud kibestunud ja kalk kadunud hing.

See sõnum siin pole kuidagi moodi mõeldud su hukkamõistmiseks. Keegi ei saa muuta oma minevikku. Küll aga on mul sulle üks küsimus. Vaadates tagasi oma lapsevanema aastatele, küsi endalt: valvasid sa ikka ka päriselt oma kodu üle? Katsid sa oma lapsi igapäevase palvega? Või olid sa liiga hõivatud kõige muuga? Lasid sa ehk oma lastel endale pähe istuda?

See kõik on nüüd minevik. Kuid ometi on veel midagi, mida sa saad teha – sul on endiselt kutse palvetada täiega oma laste pääste pärast. Just nii! Sul on siiski veel võimalus teha palvete kaudu tasa see, mis omal ajal tegemata jäi. Sul on endiselt võimalus otsida Jumala palet, kanda oma kullakesi palves ja paluda patutunnetust nende üle, mis juhiks nad risti alla.