PEALTVAATAJAD

Jumala perre kuuludes koguneme me kogudustesse ülistama, laulma, kuulama ja andma. Kui me aga pole ettevaatlikud, võivad meist saada pealtvaatajad selles osas, kuidas Jeesus tahaks, et me oma elusid elaks. Sageli, kui näeme inimesi patustamas, soovime nende aitamise asemel salaja, et nad hoopis vahele jääksid. Ja kui nad siis jäävad, leiame endale õigustust stiilis: „Ma teadsin seda! Selle inimese elu tundus alati veidi vildakas olevat.“

Miks me küll niimoodi käitume? Kas ehk seetõttu, et tunneme süüd omaenda patu pärast? Kõigi me eludes on asju, mille pihta teised võiks kiviga visata. Fakt on see, et variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse ette vedasid (vt Johannese 8:3-11), oleks võinud võtta ka rahva seast kelle iganes ning temagi kividega surnuks visata. Tänapäeva inimesed teevad seda sama, pildudes süüdistusi sotsiaalmeedias. Jeesuse lähenemine oli teistsugune. „Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”] (Johannese 8:10-11).

Evangeeliumi kuulutajana ma armastan neid kahte sõna: „Ega minagi.“ Jeesus ei mõistnud seda naist hukka, mis oli Temast äärmiselt radikaalne. Sama radikaalne on see veel tänapäevalgi, kui Ta käsib igal ühel meist meelt parandada, öeldes samas, et „ega Temagi meid hukka mõista“. Veelgi radikaalsem oli Jeesus aga siis, kui Ta teatas religioossetele juhtidele, et Tal on nende kohta palju öelda ja kohut mõista, kuid Ta ei tee seda (vt Johannese 8:26). Wau! Kõlab kui räige solvanguna, kuid samas oli Jeesusel tõesti terve „musta pesu nimekiri“ nende kohta, mille põhjal nende üle kohut mõista. Tal on sarnased nimekirjad meiegi elude kohta, kuid selle asemel, et meid hukka mõista, ütleb Ta: „Ega minagi mõista sind hukka.“

Milline hämmastav hetk, mis ilmutas ülivõimast armastust Jumala armu taga, „et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Roomlastele 5:8).