PERE ALTAR

Kristlaste seas on üle maailma levinud nurin: „Ma ei leia endale kusagilt head kogudust! Ma vajan paika, kus mu pere saaks teenitud ja kosutatud ning mu lapsed võiksid kasvada üles tundes tõelist Jumala õigust.“

Liiga palju pastoreid püüab pidevalt katsetada erinevaid asju koguduses – uusi evangeelseid meetodeid, uut muusikat, uusi „ärkamise“ võtteid. Kasutusel on nii palju erinevat asjade üles puhumist ja tobedust, mis kõik viivad kaugemale evangeeliumist.

Mida sina koguduselt ootad? Tõelist osadust? Kohta, kus su lapsed saaks jõudsalt areneda ja edasi liikuda? Head ülistust? Kohta, kus su suurimad vajadused saaksid rahuldatud? Kui mõnigi neist teemadest sind puudutab, on mul sulle üks väga tõsine küsimus: oled sa nende vajaduste rahuldamiseks katsunud läbi oma enda südant, et olla preestriks omaenda perele? Sa ütled, et ei leia kusagilt head kogudust – sellist, mis sind üles õhutaks ja innustaks ning mis teeniks ka su lapsi. Kuid oled sa ise kui preestrina kandnud oma kalleid mõtteis Jumala ees?

Mina kasvasin üles peres, kus oli nö „pere altar“. Mu isa uskus, et Heebrea kirjas usklikele antud korraldus mitte jätta maha omavahelist kooskäimist, kehtis ka perede puhul (vt Heebrealastele 10:25). Kui kodus jõudis kätte „pere altari“ aeg, jätsime me õdede-vendadega kõik oma tegemised ja kogunesime koos oma vanematega ühispalvele. Mu isa täitis rõõmuga nö preestri rolli ja karjatses me peret ning kodu.

Kuidas on sinuga? Oled sa katsunud läbi oma südame, et olla preestriks oma perele? Kui su enda kodust saab kui kogudus, saavad su sügavaimadki vajadused kaetud me taevase Isa poolt. Ja siis võid sa ka minna ükskõik, millisesse kogudusse – sõltumata sellest, kui surnud see ka ei näiks. Miks? Sest Jumal kohtub sinuga seal ning võib liita sind ühte teiste otsivate hingedega, kes igatsevad samuti tunda paremini Jeesust.