PUUDUSTKANNATAVAD LAPSED
Kristus alustab sageli me teenimist lähtekohast, kus me oleme otsekui lapsed, kelle vajadused vajavad katmist. Sama juhtus ka evangeeliumites, kui Ta taastas pimeda mehe nägemise, peatas ühe naise verejooksu ja toitis näljaseid rahvahulki. Ta kohtas kannatavaid inimesi just seal, kus nad omadega olid ja pakkus neile just seda, mida nad vajasid. Sellest piisas, et inimesed hakkasid järgnema Talle. Isegi osa varisere järgnes Jeesusele tänu imedele, mida Ta tegi.
Ma isiklikult otsustasin Jeesuse kasuks peale seda, kui Ta täitis ühe mu suurima vajaduse. Teismelisena tekkis minus ebakindlus, kas Jumal on ikka päris? Ma pärinesin suguvõsast, kus oli olnud mitu põlve pastoreid, mistõttu kuidas võisin olla kindel, et mu usk pole vaid kui pärand vanematelt? Kuid Jeesus tuli ja puudutas mu valutavat hinge ning näitas mulle, mida vajasin teada. Näitas, et Buddha ei armasta mind, nii nagu ei tee seda ka Muhammed ega Konfuutsius. Küll aga armastas Kristus mind. Ta ilmutas mulle puhast tõde oma armastuse kohta ja muutis mu elu täielikult.
Jeesus tõesti õnnistab meid meie vajaduste hetkel. Kuid see on alles alguspunkt Tema osalusele me elus. Ta viib meid ka me õnnistatud seisust murtusesse, sest see on ainus viis, kuidas lasta meil küpseda. Murtus on see, mille kaudu hakkame järgima Tema andvat loomust.
Olgem ausad, me inimlik loomus vihkab mõtet andvast elust, sest see eeldab ka murtust. Mõtle kõigile enim müüdud raamatutele, mille pealkirjad rõhuvad õnnistustele. Nüüd aga kujuta ette üht teistmoodi pealkirja kusagil riiulis, milleks võiks olla näiteks „Andev elu“. Sa mõtled: „Ma tahan olla andja!“, nii et hakkad raamatut lappama. Korraga loed seal Paulusest, kes räägib laevahukkudest, peksa saamisest ja kividega loopimisest, kuna teda oli kutsutud andma. Seejärel loed teistest apostlitest, keda samuti kiusati taga, kuna Jeesus oli kutsunud neid elama andvat elu. Jätkates lugemist, mõistad peagi, et sellest raamatust küll müügihitti ei saa.
Kõik see leidis kinnitust juba Jeesusegi ajal. Rahvahulgad lõpetasid Tema järgimise, kui Ta hakkas kuulutama raskeid tõdesid (vt Johannese 6 ptk). Kui rahvas tegi minekut, küsis Jeesus oma jüngritelt: „Kas teiegi tahate ära minna?” Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Johannese 6:67-69).
Jeesuse küsimus seab meid samasse olukorda kui jüngreidki. Me peame uskuma ja usaldama, et Ta on ustav ja hea, sest me ei saa valida oma elu plaani nagunii. Kui saaks, oleks me kõik saajad ja mitte andjad. Seetõttu ongi Jeesus see, kes annab meile plaani. Ja kui Ta siis ka juhibki meid vahel rasketele radadele, võime olla kindlad, et Ta teeb seda armastuses.