RÕÕMU LÄTE

Usun, et tänapäeva kogudustes on puudu sügavast, püsivast rõõmust. Olen kuulnud kristlasi ütlemas: „Palvetasime koguduses, et ärkamine võiks langeda me üle.“ Ometi ei tule ärkamine vaid palve peale. Enne, kui inimesed ei janune siiralt Jumala Sõna järele, ei tule ka mingit ärkamist. Ühtlasi tuleb ka alistada oma elud Jumala Sõna täieliku valitsuse alla. Me ei saa kogeda puhast rõõmu enne, kui me pole Jumala puhta Sõna põhjal tundnud ära oma tagasilangemist.

Kui Taavet oli sõnakuulmatu, kaotas ta ka oma rõõmu Issandas. See rõõm võis saada taastatud vaid läbi eheda meeleparanduse. Taavet teadis seda, mistõttu ta ka palvetas: „Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees….Puhasta mind.“ (Psalmid 4-5, 9). Taavet palvetas sellegi eest, et saada tagasi kõik, mille ta oli kaotanud: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest.“ (Psalmid 51:14)

Esra ütles inimestele, kes Jeruusalemma üles ehitasid: „Te olete janunenud Jumala Sõna järele ja lasknud sel teha tööd oma südameis. Te olete kurvastanud ja parandanud meelt ning Jumalal on olnud sellest hea meel. Nüüd aga on aeg rõõmutseda! Võtke oma taskurätid ja pühkige kõik oma pisarad, sest nüüd on aeg rõõmutseda!“

Issanda au langes Iisraeli üle ja selle rahvas veetis järgmised seitse aastat rõõmutsedes: „Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma…ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:12). Heebreakeelne tähendus sõnale „rõõmupidu“ viitabki rõõmule ja õnnetundele. Tegu pole vaid mingi positiivse tundega, vaid sügava seesmise joovastusega. See on enam kui selge, et taolise rõõmu läte peitub taevas.

Kui Jumala Sõna hoitakse au sees, on tulemuseks eheda „Jeesuse rõõmu“ väljavalamine.