RÜÜTATUD VÄEGA

Piibel räägib meile neljast viisist, kuidas Püha Vaim me eludes liigub. Esmalt sellest, nagu Jeesuski ütles, et keegi ei saa tulla Tema juurde enne, kui pole kogenud uuestisündi Jumala Vaimu läbi. Selle tulemusena elab Jumala Vaim iga kristlase sees. Teiseks, meid on kutsutud elama Jumala Vaimus ja olema lähedased Temaga läbi palve. Kolmandaks peame olema pidevalt täidetud Jumala Vaimuga, ammutades jätkuvalt Tema elava vee allikast. Ükski neist asjadest ei tähenda seda nagu jätaks Jumala Vaim meid maha. Küll aga seda, et meil on oma osa täita selles suhtes Temaga.

Viimaseks aga – on olemas Jumala Vaimu väljavalamine, mis täidab meid väega, mis ületab me oma võimekuse. Võid nüüd mõelda: „Kui olen sündinud Jumala Vaimust ja Ta elab mu sees ning ma ammutan pidevalt Temast, siis miks peaksin veel vajama Jumala Vaimu väljavalamist enese üle?“ Aga seetõttu, et see aitab meil mõista me vajadust Jumala järele. Me ei suudaks iialgi teha Tema riigi tööd omaenese kirest või innukusest. See peab tulema Tema käest.

Vahel käivad meil koguduses asjad tagurpidi. Ma arvame, et Jumal valib mõne tulise isiku, kes sütitab kõiki teisigi Jumala suhtes. Kuid Jumal ei otsi niivõrd põlevat südant kuivõrd näljast südant – sellist, mida Ta saaks täita omaenda meele, südame ja Vaimuga. Mis tähendab seda, et isegi kõige vaguram me seast on sobilik selleks.

Pane tähele sõna, mida Jeesus kasutab oma Vaimu väljavalamise kohta: „Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:49). See viitab Jumala Vaimu välisele liikumisele me eludes; millelegi, mis tuleb väljaspoolt. Kõik ülejäänud Jumala Vaimu liikumised meis on seespidised – uuestisünd, Temasse jäämine, Temast ammutamine. Kuid see on midagi, mida Jumal teeb me heaks ja me sõltume Temast, et Ta tooks selle meieni.