SAADES „VASTUPIDAJATEKS“

Miks on nii, et osad inimesed tunduvad kui hõljuvat läbi elu? Tundub, et neil pole mingeid kannatusi. Mille iganes külge nad ka oma kätt ei pane, see läheb hästi ja tundub, et neil pole ühtainustki probleemi. Võid endamisi mõelda, kuidas see küll võimalik on? Pole kahtlustki, et kui vaatad taoliste kristlaste peale, imestad omaette: „Mis mul küll viga on? Miks olen ma pidanud kannatama ühe katsumuse teise järel peale seda, kui oma elu Jeesusele andsin? Kui olin usu osas külm või leige, oli kõik väga hästi. Enne Jumala juurde tulekut ma isegi ei teadnud, et taolised raskused üldse olemas võivad olla!“

Vastus sulle peitub salmis: „Mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!“ (Heebrealastele 10:32), mis tähendab „peale seda, mil nägite valgust“. Nii et see juhtus alles peale seda, mil avasid oma elu Jeesusele ning said täidetud Tema valgusega, kui su suured madinad ja katsumused alguse said.

Saatan ründab meid vastavalt valguse mõõdule, mille oleme vastu võtnud ja milles elame. Need, kes elavad vaid väikeses valgusvihus, ei kujuta Saatana kuningriigile mingit ohtu. Küll aga suunab ta oma „suured võitlused ja kannatused“ nende pihta, kes armastavad valgust kogu südamest ning on avatud kõigele, mis Kristusel nende jaoks varuks on (vt Heebrealastele 10:32).

Taolistel Jumala pühadel pole mingit osa pimedusest. Nad on hoidnud kinni oma usust, mis on teinud neist „vastupidajad“; sõdalased, kes ei taandu millegi ees, vaid liiguvad edasi täies usukindluses! „Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealastele 10:35-36).