SEE KALJU OLI KRISTUS

Jumala tundmisest oli Moosese jaoks enam kui küll. Selle asemel, et minna Tõotatud Maale, palus ta hoopis Jumalalt: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2 Moosese 33:18). Kujutan vaid ette Jumala head meelt selle palve üle. Iga isa tunneb ära oma anuvate laste hääle, kui nad endale midagi soovivad, kuid miski ei soojenda isa südant rohkem kui kuulda oma last ütlemas: „Issi, ma armastan sind selle eest, kes sa oled.“

Jumalal oli nii hea meel Moosese soovist, et Ta vastas sellele palvele nii palju, kui Ta vähegi sai, pidades siiski ütlema: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!” (2 Moosese33:20)

JUMALA VÕIMAS VALGUS

Jumala valgus on inimese jaoks liiga tohutu ja võimas, et seda lõpuni kogeda. Tema pühadus on kui kõike neelav – „sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel” (2 Moosese 33:20) – kuid ometi tahtis Jumal lasta Moosesel kogeda oma au kasvõi osaliseltki. Nii ütleski Ta Moosesele: „Ma ei saa näidata sulle oma palet. Küll aga ilminguid oma ligiolust ja jälge headusest, mille ma maha jätan.“ (vt 2 Moosese 33:21-23)

”Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.” (2 Moosese 33:22).

Jumal ütles seda kõike Moosesele selleks, et teda kaitsta. See salm ütleb meile kõik Jumala imelise armu kohta Vanas Testamendis. Juba enne risti – enne, kui Kristus valas oma vere meie pääste eest – varjas Jumal Moosest oma armu läbi kaljulõhes. Ehk nagu Paulus selgitab: „See kalju oli aga Kristus.“ (1 Korintlastele 10:4).

JUMALA MUUTEV AU

Piiblis on öeldud, et Moosese pale sai muudetud Jumala aust. See oli nii võimas muutus, et ta pidi panema „katte oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv.” (2 Korintlastele 3:13).

Igaüks, kes kohtub Jeesusega, kogeb seda sama muutust. Muutust, mis on nii võimas, et kogu maailm näeb seda ja on hämmingus.