SEISTES KINDLANA
„Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks!...Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks…Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti!“ (2 Timoteose 4:16-18).
Kui Paulus kasutab väljendit „aga Issand seisis mu kõrval“, peab ta silmas „vaatamata kõigele“. Ta ütleb meile: „Issand seisis koos minuga ja tugevdas mind vaatamata kõigile raskustele, millega silmitsi seisin.“ Paulus teadis, et kui ta hoiab Issanda ligi, austab Kristus teda sellega, et seisab ta kõrval. Ta lausa kuulutas: „Kuhu iganes ma ka ei vaadanud – kõikjal oli häda ja vaev. Ja samas, kui teised mind alt vedasid – kui olin täiesti üksi ja kõik, mida nägin, olid vaid raskused – tuli Issand ja täitis mind oma jõuga. Ta vabastas mind mu hirmudest. Ta kinkis mulle kindluse, et Ta hoiab mind kõige kurja eest ja jätkab mu hoidmist, kuni üks päev taeva jõuan.“
Paulus tahtis, et ta vaimulikud lapsedki mõistaksid seda mõtet, et Issand seisab nende kõrval. Ta nägi aastast aastasse, kuidas Jumal andis neile jõu ja võime seista kindlana isegi keset kõige suuremaid raskusi.
Mu armsad, taolist kindlust ja jõudu ei saa ammutada kusagilt mujalt kui vaid Issanda ligiolust. Me teame, et Paulus oli palve kaudu pidevas ühenduses Kristusega, mis oli ka põhjus, miks halvad uudised või katsumused teda ei murdnud. Igakord, kui Paulus mõne järjekordse kohutava katsumusega silmitsi seisis, põgenes ta palvekambrisse, tühjendama oma vaevatud südant Jumala ees.