SUUR VÄLJAKUTSE

Kahjuks on nii, et kogu südamest Jumala palge otsimine ei säästa meid igakord väliste rünnakute eest. Peale 10-aastast rahuaega, tungis Aasa maadele korraga suur hulk võõrvägesid ja seda ilma vähimagi ilmse põhjuseta. Aasa oli Saalomoni pojapojapoeg, kuid tema jumalakartlikkus ei taganud talle sugugi mitte aegade lõpuni kulgevat siledat ja sirget teed.

Tõelised Jumala otsijad on taolisteks puhkudeks loonud usu reservaadi, kust siis uute probleemide korral ammutada. Nad teavad täpselt, mida teha: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks sinust üle!” (2 Ajaraamatu 14:10).

Aasa usk ei olnud kui mingi kiirkoogisegu, mida pakist võttes kausis kokku segada. Tema ja ta rahvas olid juba pikemat aega hüüdnud Jumala poole, mis tingis ka selle, et nad ei sattunud paanikasse. Nad hüüdsid Jumala poole, et Ta tõuseks esile ja Ta tõusis. Seetõttu tehti etiooplastest plats puhtaks, kuigi neid oli arvuliselt oluliselt rohkem, „sest neid oli vallanud hirm Issanda ees“ (s 13).

See on klassikaline näide sellest, kuidas Jumal inimestega tegeleb. Heebrealastele 11:6 väljendab seda kõige paremini: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ Ma ei suuda seda piisavalt palju rõhutada: kui me otsime Jumalat, siis Ta ka õnnistab meid. Kui me aga lakkame Teda otsimast…pole mingit varianti – ükskõik, kes me ka poleks. Sel juhul pole vahet, kui andekad me oleme, kui palju aukirju ja diplomeid ehib me seinu, milliseid prohveteeringuid on kuulutatud me üle või mida iganes muud.

Ajal, mil Aasa oli ühes oma sõjaväega teel koju, peatas prohvet teda teel, et kinnitada veelkord kõike toimunut: „Kuulge mind…Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!“ (2 Ajaraamatu 15:2).

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.