TÕDE, MIS TEEB MEID VABAKS

„Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:1-4)

„Kas ma vajan mõlemat – nii pühitsust kui õigeksmõistmist?“ See, kuidas vastad sellele küsimusele, võib muuta sinu elu. See on erinevus sidumise või vabaduse vahel. Seotus vanade viisidega või vabadus elada uut elu. Sinu vastus sellele küsimusele määrab ära selle, kui edukalt suudad vastu seista patule, kiusatusele, Saatanale ja maailmale.

Kui nii pühitsus kui ka õigeksmõistmine on vajalikud, siis kas nad lähtuvad ühest ja samast allikast? See on oluline küsimus. Kui mõlemad on vajalikud, siis kas mõlemaid on võimalik saavutada ühtemoodi? Mõtle sellele korraks. Usun, et üsna paljudki meist usuvad, et õigeksmõistmine tuleb ainuüksi armu kaudu ja ainuüksi läbi usu Jumalasse. Samas kui usume, et pühitsus sõltub ainuüksi inimesest ja ei kellestki teisest. Paljud usuvad ekslikult, et Jumal on see, kes mõistab õigeks, kuid meie asi on end ise pühitseda. Et see on Jumala asi saada meid Tema riiki, kuid meie vastutus elada ja käituda kui jumalakartlikud inimesed seal riigis. Paljud meist ütlevad: „Mind on armu läbi õigeksmõistetud, mistõttu pean päevad ja ööd pingutama selle nimel, et saada pühaks ja hoida alal oma pühitsust.“

Tõde, mis teeb meid vabaks, ei peitu käskudes, mida teame või innukates püüdlustes neid pidada. Tõde, mis teeb meid vabaks, peitub isikus – Jeesuses Kristuse. Tema on meie ainuke vabadus patust.