TÕOTATUD MAALE SISENEMINE

„Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Heebrealastele 3:19) Oli vaid üks patt, mis hoidis iisraellasi sisenemast tõotatud maale.

Kaanan ehk tõotatud maa esindab paika, kus valitseb rahu, hingamine, viljakus, kindlustunne, täius, rahulolu. Kõik, mille järgi üks tõeline usklik igatseb. See on ka paik, kus Jumal kõneleb väga selgelt oma rahvaga, juhatades neid ja öeldes: „See on see tee, mida mööda minna!“ Kuid iisraellased ei saanud siseneda sinna tõotatud maale tänu ühele oma patule.

Selleks patuks polnud ebajumalateenistus (kuigi Piibel kutsub neid iisraellasi ebajumalate teenijaks põlvkonnaks). Selleks polnud ka nende tohutu abielulahutuste hulk (Jeesus ütles, et Moose andis sellele põlvkonnale loa lahutada tänu nende südame paadumusele). Selleks polnud ka raev, kadedus, laiskus või tagarääkimine. Selleks polnud isegi nende salajased abielurikkumised. Uskmatuse patt oli see, mis hoidis Jumala rahvast sisenemast Kaananisse. Seetõttu õhutabki Heebrea kirja autor meid täna: „Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“  (Heebrealastele 4:11).

Olen tundnud paljusid kristlasi, kes on otsustanud võtta oma elu koos Jumalaga tõsiselt. Nad on otsustanud olla innukamad Tema Sõna uurimises ning nad on palvetanud ja paastunud ühe uue veendumusega. Nad on häälestanud oma südamed hoidma kinni Jumalast igas eluolukorras. Olles jälginud nende elusid, olen mõelnud: „Pole kahtlustki, et nende pühendumine teeb meele rõõmsaks. Läbi selle kõige pole neil muud võimalustki, kui peegeldada Jumala rahu ja hingamist.“ Kuid liigagi sageli vastas just vastupidine tõele. Paljud neist ei sisenenud kunagi Jumala hingamisse. Nad olid endiselt ebakindlad, rahutud, kahtlevad Jumala juhtimises ja mures oma tuleviku pärast. Miks? Sest nendega käis kaasas tavapärane uskmatuse haputaigen, mis nullis ära kogu nende pühendumise ja aktiivsuse.

Uskuv jumalasulane hoiab kinni Jumala uue lepingu tõotusest: „Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.“ (Hesekieli 36:27). Ta hoiab kinni ka sellest Sõnast: „Ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde…ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista.“ (Jeremija 30:21 ja 31:9).