TA ON USTAV PÄÄSTMA

Paulus oli kord Efesose linnas jutlustamas. Linnas, mis kummardas Diana nimelist jumalannat.  Efesose hõbesepad olid ajanud kokku terve varanduse, müües selle jumalanna väikesi kujukesi. Kuid kui Paulus platsi ilmus, kuulutas ta: „Teil on vale jumal. On vaid üks tõeline Jumal, kelle Poeg elas ja suri, nii et need, kes on surnud oma pattudes, võiksid elada.“

Hõbesepad olid raevus, kuna mõistsid, et nende elatise teenimine on kaalul. Nii õhutasid nad Pauluse kinni võtmiseks üles suure hulga rahvast, olles otsustanud ta tappa (vt Apostlite teod 19:24-31). Paulus oli kindel, et ta lüüakse maha, nii et surmaga silmitsi seistes, kuulutas ta: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8). Ja lisas siis selgituse: „Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ (2 Korintlastele 1:9). 

Oled sa kunagi olnud sama maha surutud kui Paulus? Lausa üle oma jõu? Oled sa kunagi olnud nii kutu, et sul pole enam jõuraasugi ja omadega nii meeleheitel, et sa pole isegi enam kindel, kas ellu jääd? Kui Paulus ütles: „kahtlesime oma ellujäämises“, pidas ta silmas, et ta seisis silmitsi surmaga: „Meil oli…surmakäsk juba käes.“

Kuid Jumal astus mängu ja päästis ta. Olles kogenud seda imet, kirjutas Paulus Efesose kogudusele: „Mind on surnuist üles äratatud. Issand tõmbas mu hauast välja. Vaatasin põrguga tõtt, kuid Jumal tõstis mu üles!“ Ehk teisisõnu tunnistas ta: „Issand päästis mu tohutust surmast ja teeb seda jätkuvalt. Nii on Ta ka ustav tegema seda tulevikus.“