TEMPLI PUHASTAMINE
Jeesuse ristil toodud ohver on enam kui küll kuni aegade lõpuni. Tema päästev, andestav ja puhastav vägi ning võit on kättesaadavad igale inimesele ükskõik, milliselt elualalt - alates kõige pühendunumast usklikust, kuni kõige paadunuma patuseni välja.
Olles alles väike poiss, mõistsin ma juba oma vajadust Kristuse pääste järele. Ma teadsin, et kui Jeesuse oma ellu vastu võtan, on Tema päästetöö kehtiv mu jaoks nüüd ja igavesti. Kuid peagi peale Tema vastu võtmist, süttis mu pahameel ühe oma õdede-vendade vastu, mida teatavasti laste seas tihti ette tuleb. Ja korraga ma tajusin, et vajan Jeesuse puhastavat verd oma elu üle ikka ja jälle. Tundsin end kui peata kana, mõeldes, kas mu pääste on ikka veel üldse kehtiv.
Lõpuks sai mulle selgeks, et ma ei vaja ainuüksi Kristuse päästet, aga ka Tema puhastavat väge oma igapäevasesse ellu. Jeesus tõestas meile seda me vajadust viimsel õhtusöömaajal, kui Ta võttis kausi ja rätiku ning asus oma jüngrite jalgu pesema. Peetrus oli sellest sümboolsest teost hämmingus, öeldes: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.” (vt Johannese 13:9), millele Jeesus vastas sisuliselt järgnevaga: „Peetrus, minu veri on see, mis päästab su. Kuid sellest hoolimata elad sa räpases maailmas ning sellest läbi minnes jääb selle tolm su jalgadele. Seetõttu vajad sa minupoolset jalgade pesu sama palju, kui oma südame puhastust.“
On tõsi, et Jeesus on teinud meist uued loodud, mõistes meid igaveseks õigeks. Kuid minnes läbi selle pimedust ja kurjust täis maailma porist, ei saa me kuidagi vältida osa selle viha, himude ja kalkuse külge jäämist meile endilegi. Seetõttu ütleb Jeesus meile nõnda nagu Peetruselegi: „Kui tahate, et te elud oleks mulle meelepärased, pean teid igapäevaselt puhastama kõigist neist asjust.“
Selleks, et elada ja käia Tema pühaduses, peame mõistma, et Jeesus tahab ajada teatud asjad välja me elust. Kui Ta Matteuse 21:12-13 rahavahetajad templist välja ajas, puhastas Ta koguduse teatud sorti „katlakivist“, mis nende selga oli ladestunud. Mitte raha vahetus kui selline polnud see, mis Jeesuse närvi ajas – oldi seda ju aastaid tehtud, et muuta Jeruusalemma saabunud ustavate usklike elu lihtsamaks. Kuid mis Jeesust kõige enam vihale ajas, oli see, et nende tähelepanu oli koondunud äritsemisele, mis oli röövinud rahva innukuse Jumala suhtes. Nende südameis oli palvekojast saanud kaubanduskoda.