TERVENDAVAD KANNATUSED

Olen lugenud paljude misjonäride elulugusid – alates kaasajast, kuni iidsete aegadeni välja. Võiks ju arvata, et need kallid inimesed, kes olid nii kasutatud Jumala poolt, omasid lugusid, mis olid täis pidevat armastust, rõõmu ja väge. Kuid see pole üldse nii. Nende lugusid pitseerivad südamevalu, heitumus ja isegi reetmine. Need on lood täis pisaraid ja mitte seiklusi.

Kui meil on siiras igatsus õppida tundma, mis vägi toob esile vagadust ja jumalakartlikkust, peame minema Ketsemani aeda – Jeesuse juurde, kes on me eeskuju. Kõik jõud, mis möllasid Iiobi vastu, möllasid ka Ketsemani aias Kristuse vastu. See sama tuline kiusaja, kes kammitses Taaveti südant katusel, püüdis hävitada ka Jeesust templi tipus. Kõik need piinavad jõud, mis pommitasid Peetrust, olid samuti seal Ketsemani aias, võitlemas me Päästjaga.

Iga tõeline Jumala mees või naine saab kogema oma valukarikat. Kogu Jeesuse teenistus taandus vaid oma Isa tahte täitmisele. Kõik, mida Ta selle kolme aasta jooksul tegi, viitas Kolgatale. Ja ometi, olles seal Ketsemani aias, hüüdis Ta: „Oh Jumal, kui vähegi võimalik, vabasta mind sellest koormast. See on liiga raske mu jaoks. Ma laseks selle hea meelega mööda.“

Ma ei tea, milline on sinu valukarikas. On kristlasi, kes on palunud aastaid, et saada lahti enda omast. Olgu siinkohal kindluse mõttes öeldud, et ma usun igati tervenemisse. Kuid ma usun ka tervendavatesse kannatustesse. Taavet tunnistas: „Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.“ (Psalmid 119:67).

Me ei sa lubada endale uskumust, et iga valu ja katsumus on vaid Saatana rünnak. Nii nagu me ei või ka arvata, et need katsumused tähendavad, et me elus on pattu ja Jumal mõistab kohut selle üle. Taavet ütleb meile hoopis midagi muud. Kui teda poleks vaevatud, poleks ta ka otsinud Jumalat.