TOO NAD KOJU MINU AUSSE

Meie Taevane Isa polnud valmis kaotama ühtki oma loodutest põrguvägedele, nii et Ta lõi päästeplaani meie päästmiseks. „Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: „Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast.“ (Psalmid 89:20). Isa ütles oma Pojale: „Inimkond muutub nõrgaks ja jõuetuks tänu oma patule, leidmata tagasiteed minu juurde. Seetõttu sean Sind, kui oma püha, aitamaks neid tagasi minu soosingusse.“ Piiblis on Poja endagi lepingulised sõnad: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” (Psalmid 40:9). Kõik, mida Jeesus siin ma peal tegi, oli järgneva lepingu raames ja täitmiseks: „Sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.“ (Johannese 12:49).

Piibel annab väga selgelt neist tingimustest teada. Jeesus pidi loobuma oma taevasest positsioonist ja aust, võttes inimese kuju: „Vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ (Filiplastele 2:7). Ta pidi taluma süüdistusi ja kannatust, Ta oli „valude mees“ ja kannatustega tuttav. Ta pidi jõudma punkti, kus Ta oli põlastusväärne maailma silmis: „Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.“ (Jesaja 53:2). Kuid lisaks kõigele sellele pidi Ta ka andma end üle nende kurjade inimeste kätte ja läbi suure agoonia loobuma oma elust, et tuua ohver inimkonna pattude eest. Lepituse toomiseks pidi Ta mõnda aega kannatama Jumala viha.

Ehk siis Jumalal oli teenistus oma Poja jaoks, mille kaudu lunastada kogu inimkond. Ta ütles Jeesusele: „Sa saad olema ja teenima kui preester. Ma olen tundnud oma lapsi selle maailma loomise algusaegadest ja annan nad nüüd Sulle, kui karjasele, karjatsemiseks üle.“ Jeesus tunnistas maa peal: „Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.“ (Johannese 6:37). Lõpuks aga andis Isa Pojale sellised juhtnöörid: „Kui Sa otsustad minna, ootan ma Su käest järgnevat: rõõmusõnumi viimist alandlikele, murtud südamete parandamist, vangidele vabastuse kuulutamist. Uste avamist neile, kes ahelais; nõrkade ja jõuetute koormate kandmist; pikka meelt nende suhtes, kes teadmatuses ja oma jõuga nende puuduste katmist. Toida mu karja ja kanna neid oma embuses. Juhi noori ja siruta oma abistav käsi nõrkadele. Juhi neid oma nõuannetega ja tõota neile Püha Vaimu, kes aitab neil jätkuvalt kogeda vabadust. Ja lõpuks – too nad koju minu ausse.“ (vt Jesaja 61:1-3).