TULI EI TEINUD NEILE LIIGA

Sadrakit, Meesakit ja Abednegot peetakse sageli „kolmeks juudi nooreks“, kes keeldusid kummardamast Nebukadnetsari hiilgelsuurt kullast ebajumalat. Nad jäid enestele kindlaks isegi siis, kui neid oli määratud surma tulikuumas ahjus. Isegi siis, kui õel kuningas neid mõnitas, öeldes: „Kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?” (Taaniel 3:15), hoidsid need noormehed kinni Jumala tõotustest.

„Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi. Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.”  (Taaniel 3:16–18).

TÄIELIK KINDLUS JUMALAS

Need noormehed olid nii kindlad selles, et Jumal austab oma nime, et nad olid vabatahtlikult nõus seisma silmitsi surmaga. Kõik kuulsad juhid üle kogu maa tulid kokku nende hukkamist vaatama – kõik printsid, valitsejad, kohtunikud ja ümbruskaudsete provintside juhid. Nebukadnetsar käskis ahju tavapärasest seitse korda kuumemaks kütta. Nii kuumaks, et sulased, kes seda kütsid, hukkusid selle kuuma käes.

Rahvahulk oli hirmust kange, kisendades: „Need mehed seal küll ellu ei jää! Nad hukkuvad juba enne kui ahju ligigi jõuavad. Ükski jumal ei suuda neid sellest saatusest päästa!“

TULLES TULEST LÄBI

Taaskord oli Jumala nimi kaalul. Kui Ta poleks sekkunud, oleks Ta nimi olnud häbistatud kõigi ümberkaudsete rahvaste seas. Kuid Jumal ei jäta kunagi häbisse neid, kes täie rauaga Teda usaldavad! Piiblis on öeldud, et Jeesus ise ilmus sinna ahju, et trööstida ja kaitsta oma sulaseid. Ja need mehed tulid sealt tulest välja, omamata grammigi kärsahaisu enda küljes.