TUNNISTADES KRISTUST, KELLEST ON ENAM KUI KÜLL

„Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:31-33). Ma tsiteerisin seda piiblilõiku aastaid kõigil suurlinna krussaadidel, mida pidasin! Mainisin seda alati enne altarikutset, et julgustada inimesi tulema ette ja tunnistama Kristuse oma Päästjaks. Kuid oma usu Jumalasse panek tähendab nii palju enamat, kui vaid avalikku tunnistus: „Jeesus, andesta mu patud! Ma usun Sinusse!“ Miljonid inimesed, kellel on olnud parimad kavatsused, on seda „tunnistanud“ ja ometi mitte jäänud pidama selle juurde.

Võti Jeesuse sõnade mõistmiseks peitub Psalmides 31:20 „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.“ See „tunnistus“ peab olema miski, mida ka maailm näeb ja ainuüksi ei kuule! „Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.“ (Psalmid 40:4).

Me räägime sageli „Jeesuse kuulutamisest“, kujutades kohe ette tänavatel kuulutamist ja traktaatide jagamist; sõpradele ja võõrastele ütlemist, et Jeesus armastab neid. Kuid armsad – see on vaid osa kogu loost! Maailm ei otsi täiendavaid kinnitusi Jumala olemasolu kohta! Maailm ei otsi vingemaid tõestusi Jeesuse ülestõusmise kohta või paremaid argumente loomise kohta. Maailm otsib kristlasi, kes suudavad jääda püsima keset elu kriise, hirme, hädasid ja raskusi ning säilitada seejuures oma rahu. Maailm peab nägema Jumala lapsi, kes usaldavad täielikult oma Issandat.

Maailmal peab olema võimalus näidata kristlase peale ja öelda: „Seal läheb üks, kes kunagi ei virise! Ta ei karda, kohku ega põgene häda eest. Ta ei muretse homse pärast, sest ta usk kannab teda kõiges ja kõikjal!“