USALDA TEDA

Ma mõtlen, kas mitte inglid pole vahel täitsa pahvid kõige selle muretsemise ja ärevuse tõttu nende poolt, kes väidavad end usaldavat Jumalat? Nende taevalike olendite silmis võib see tunduda üsna solvavana Jumala suhtes, et me muretseme otsekui meil polekski hoolivat Isa taevas.

Milliseid segadust tekitavaid küsimusi võivad küll inglid isekeskis küsida: „Kas nad siis ei usu Temasse, kes neid armastab? Kas Ta mitte ei öelnud neile, et on teadlik kõigist nende vajadustest? Kas nad siis ei tea, et Isa läkitab meid neile ohuolukorras appi? Kas nad siis ei usu, et See, kes toidab kõiki linde, kalu ja kogu loomariiki, toidab ja katab neidki? Kuidas nad küll saavad närvitseda ja muretseda, kui nad teavad, et Jumala käes on kogu rikkus ja vägi ja Ta suudab katta kogu loodu vajadused? Kuidas nad saavad süüdistada Teda eiramises, otsekui Ta polekski ustav oma Sõnale?“

Samal ajal, kui meie viriseme ja külvame oma sõnadega hirmu ning ärevust, laulavad linnud oma õndsat laulu. Põllulilled seisavad sirgete ja sihvakatena oma täies hiilguses, samal ajal kui meie paindume ja vajume kössi iga väiksemagi raskuse ees. Järgmised luuleread väljendavad seda väga tabavalt:

Need samad laululinnud noomivad sind rõõmsa lauluga;
need samad lilleõied ütlevad: „Muretsemine nii vale on.“
„Rõõmusta nüüd ometi!“ säutsub varblane.
„Su Isa toidab mind, kui palju enam siis veel sind, sa Tema armas lapsuke.“
„Ära karda!“ sosistavad lilled. „On ritta seadnud meid – nii tulikaid kui kakraid,
kuis saad siis ometigi hirmu tunda sina?“
Ära torgi muret, kuniks mure pole torkind’ sind,
sellest kõigest saad vaid topelt mure ja paned muretsema teisigi.

On enam kui kindel, et sul on olemas oma Taevane Isa, mistõttu usalda siis Teda!