USKMATUS POLE MINGI KERGE TEEMA

Piibel annab väga selgelt mõista, et Jumal ei võta uskmatust sugugi mitte kergelt. Uus Testament toob selle kohta Sakariase põhjal väga hea näite. Luuka 1 ptk’s tõotas Jumal vananevale preestrile imelast – poega, kellest saab Messia eelkäija. Ingel Gabriel ilmus talle ja ütles: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes.“ Sakarias, jumalakartlik ja ustav jumalasulane, kes oli kogu oma elu palvetanud Messia tuleku pärast, põletas selle sõnumi saabumise hetkel templis viirukit.

TÕOTUS, MIS OLI LIIGA IMELINE, ET OLLA TÕSI

Sakarias teadis, et kuna nii tema kui ka ta naine olid juba ammu lapse saamise east väljas, oli see väga kaalukas tõotus. Seetõttu mõtles ta eeldavasti: „Kuidas see küll võiks sündida? Mina ja Elisabet oleme ju juba nii vanad.“ Ta oli uskmatuse mõju all.

Ometigi, Jumal ei leppinud Sakaria puudliku usuga. Ta ei tundnud talle kaasa tema kõrge ea tõttu ega võtnud arvesse tema mineviku pühendunud teenistust. Fakt on see, et Jumal polnud isegi nii pühendunud jumalasulase puhul valmis vaatama uskmatusele läbi sõrmede. Selle asemel ütles ingel hoopis Sakariasele:

„Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.”  (Luuka 1:20).

See oli Sakariase jaoks üks valulik karistus. Tema enda pojast pidi saama Messia ettekuulutaja, kuid tema kui preester, ei saanud kuulutada seda rõõmusõnumit kogu oma naise raseduse ajal.