USKMATUSEST TINGITUD KAHJU

Me arvame, et kui ei usalda Jumalat oma igapäeva olukordades, kahjustame sellega vaid iseendid. Arvame, et jääme seetõttu ilma vaid Ta õnnistustest. Kuid see ei piirdu kaugeltki vaid sellega. Esiteks, me teeme haiget ja pahandame oma kallist Issandat, kes hoiatab meid: „Kui te ei usalda mind, paadub mingi hetk te süda.“ Me loeme Heebrealaste kirjast: „Ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” (Heebrealastele 3:8-11)

Mis oli see põhjus, miks Jumala rahvas ei pääsenud Tema hingamisse? Oli see tänu nende ebajumalateenistusele, kadedusele või purjutamistele? Ei! See oli ainuüksi tänu nende uskmatusele. Siin oli üks rahvas, kes oli 40 aasta jooksul näinud imesid ja üleloomulikke asju, mida Jumal oli nende heaks korda saatnud. Ükski teine rahvas kogu maa peal polnud nii armastatud ja hoolitud. Nad said ilmutuse ilmutuse järel Jumala headusest ja ehedusest. Nad kuulsid Moosese kaudu, kes oli nende prohvetlik juht, pidevalt värsket sõna Jumalalt, kuid nad ei sidunud selle sõnaga kunagi oma usku. Seetõttu polnud selle sõna kuulmisest ka mingit kasu. Keset kõiki neid õnnistusi, ei usaldanud nad ikkagi Jumala ustavust. Ja ajapikku hakkas uskmatus maad võtma ning sellest hetkest alates kattis pimedus kogu nende kõrbeteekonda.

Uskmatus on peamine paadunud südame põhjustajaid. Heebrea kiri küsib: „Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?“ (Heebrealastele 3:17). Kreekakeelne tähendus sõnale „viha“ viitab siinses kontekstis meelepahale, nördimusele, vihastumisele. Ehk lihtsamalt öelduna: rahva uskmatus sütitas Jumalas viha nende vastu. Kuid mis veelgi hullem – see viis neid üha sügavamasse uskmatusse: „Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!“ (Heebrea 3:12-13). 

Uskmatus on kõigi pattude ema. Uskmatuse patt oli esimene, mis Eedeni aias korda saadeti ja see kannab endas kibestumise, mässumeelsuse ja külmuse juurt. Seetõttu ongi Heebrea kirja 3 peatükk suunatud usklikele („Vaadake, vennad!“). Heebrea kirja autor lõpetab järgmiste, judinaid tekitavate sõnadega: „Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Heebrea 3:18-19)