VAIMULIK KALJU

„Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.“ (2 Moosese 17:5-6) 

Kogu selle vaatepildi detailid – ja ka Jumala kaastunne oma rahva suhtes – tulevad taaskord esile Jeesuse ohvri kaudu. Kristus on see kalju, keda löödi meie üleastumiste pärast, kui olime omadega hukas ja eksiteedel. Ühtlasi aga on Ta ka see elav vesi, kes hoiab meid elus. Paulus ütleb meile:

„Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad…jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1 Korintlastele 10:1, 4).

HOIDES KINNI KIBESTUMISEST

See kõrbe stseen illustreerib seda, mida Jeesus teeb nurisevate inimeste heaks. Ta võtab kogu nende karistuse ja kuulutab: „Mind mõistetakse hukka nende eest; ma ise saan kogema rooska ja kandma nende patte; mind lüüakse risti nende eest. Seda kõike selleks, et nad võiks kogeda külluslikku ja täisväärtuslikku elu.“

Osa kristlasi aga jäävad sellest imelisest annist ilma, hoides kinni oma kibestumisest. Paulus ütleb:

„Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid.“ (1 Korintlastele 10:5-6).

JUMALA IMELINE ARM

Meie elud võivad närbudagi kibestumise kätte, või me võime saada elustatud Jumala imelise armu poolt, mida Ta meile pakub. Valik on meie. Kuid Tema tõotus jääb meile nii või teisiti alati kättesaadavaks, pakkudes meile uuendatud elu.