VAJADUS SUURPUHASTUSE JÄRELE

„Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub.“  (Roomlastele 10:4). 

Su elus on teatud asju, mis tuleb ära lõpetada. See üks konkreetne patt, teatud harjumused ja mudelid, võitlused ja problemaatilised olukorrad. Kõik nad põhjustavad meile väsimust ja kurnatust, mistõttu tulebki neile lõpp teha.

Püha Vaim on istutanud iga mehe, naise, poisi ja tüdruku südamesse ühe nälja – igatsuse elada õigesti ja teha õigeid asju. Isegi neil, kes ei tunne Jeesust või kel on mõni teine usuline taust, ka neil on igatsus elada oma elu hästi, armastada teisi ja püüda anda oma parim. Tänu aga patu ja Saatana lõksudele, jääb paljudel sellest kõigest puudu ja nende mõtteviis saab rikutud. Kuid sügaval oma sisimas igatseb igaüks meist võitu patu üle. Me tahame saada puhtaks. Kui oleme kutsunud Jeesuse oma ellu kui oma Issanda ja Päästja kõige üle, kes me oleme ja kõigi oma mõtete ning igatsuste üle, paneb Püha Vaim igaühe meie sisse veelgi suurema igatsuse ja kire olla pühad ja puhtad ning teha seda, mis õige Jumala silmis.

Olla õige Jumala silmis, tähendab omada puhast südant Tema ees, käituda õigesti, omada õigeid motiive, õiget meelsust ja õigeid tundeid. See tähendab võtta kõik see, mis on vale ja seada see korda Jumala ees, kohandades ka kõik oma plaanid, eesmärgid, tahte ja südame Jumala südamega. Piibel nimetab seda õigsuse püüdeks.

Aga mida see õigsus endast kujutab? Tähendab see tõesti vaid õigete asjade tegemist? Ma ütleks, et pigem mitte, sest paljud inimesed teevad küll õigeid asju, aga valedel motiividel. Seda nimetatakse religioossuse vaimuks ja paljud on sellest tänapäeval läbi imbunud. Väliselt tundub küll kõik hästi ja nad teevad õigeid asju, kuid seesmiselt pole nende sees midagi enamat, kui vaid surnud inimese luud.

Ehk siis peamine mõte, mida Paulus Roomlastele 10:4’ga edasi tahtis anda, on see, et Kristus on juba täitnud kõik selle, milleks käsk oli antud ja tänu sellele kõik need, kes usuvad Temasse, on tehtud õigeks Jumala ees.