VILETSUSE AHI

„Kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ (Roomlastele 8:17–18). Apostel Pauluse sõnul pole ta kannatused võrreldavadki auga, mis teda ees ootab. Ja nõnda samuti tahab ta, et ka meie pööraks oma pilgud oma hetke kannatustelt ja keskenduksime sellele, mis on alles ootel ja mis muudab kõik. Paulus ütleb, et olles veetnud vaid ühe minuti oma uues kodus igavikus, ei mäleta me enam midagi sellest, mis oli enne. Seetõttu õhutabki ta meid kiitma ja tänama Jumalat juba praegu, rõõmustades rõõmu üle, mis meie jaoks ootel. „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Heebrealastele 13:15). 

Jumal on valinud need, keda Ta on sulatanud. Ometi mitte kui hõbedat, vaid keda Ta on proovinud viletsuse ahjus. (vt Jesaja 48:10). Inimesed, kellega Jesaja oma nägemust uuest maailmast jagas, olid just kogenud oma vaenlase pöörast ja põletavat viha. Nad olid alles taastumas oma kannatustest, olles hirmunud ja räsitud. Neil oli tunne, otsekui Jumal oli nad maha jätnud ning nad tundsid hirmu tuleviku ees. 

Millise sõnumi Jumal neile saatis? Sama sõnumi, mille Ta edastab oma lastele tänapäevalgi: „Ärgake! Te pole omadega õhtal nagu te arvate. Jumal, kes on teie jõud, on endiselt teiega. Nii et ajage end püsti sellest meeleheite mülkast ning istuge maha neisse taevastesse paikadesse, mille mina teile olen tõotanud. Te pole kaotanud oma õigsust, mistõttu pange oma õigsuserüü taas selga. Raputage endid, kõnelge iseendiga ja pidage enestele üks loeng, öeldes nii oma lihale kui Saatanale: „Olen enam kui võitja läbi selle, kes on mind päästnud!“ (tsiteering Jesaja 52:1-3 põhjal).

„Ja ma…sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime  ja ma vastan temale. Mina ütlen: „See on minu rahvas.” Ja tema ütleb: „Issand, minu Jumal!”” (Sakarja 13:9).