„Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna.“ (Joona 3:1) Meile tuttavas loos Joona ja kala kohta juhatas Jumal Joonat minema kurjust täis Niineve linna, et kuulutada neile kohtumõistmist. Joona aga ei kuuletunud sellele ja hoopis põgenes Jumala hääle eest. Ometi aga näeme selles salmis, et Jumala arm ja halastus ulatusid temani ja ta sai teise võimaluse.
„Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ (Filiplastele 1:21) Oh oleks vaid meil kõigil sellist tulisust elada Kristusele nagu Paulusel seda oli! Püha Vaimu juhtimisel levitas ta täiesti omal käel kristlust üle kogu Rooma impeeriumi. Tal oli ükskõik, kas ta elab või sureb, sest ta tahtis vaid Jumalariiki edasi viia.
Jumal ei ole sind unustanud! Ta teab täpselt, kus omadega oled ja millest oled läbi minemas. Ta jälgib igat su sammu. Küll aga unustavad kristlased üsna sageli keset kriise, et Jumal hoiab neid oma peopesa peal ja nõnda nagu iisraellased, kardavad nemadki, et vaenlane hävitab nad. Samas aga on kindlasti Jumalal raske mõista, miks Ta lapsed ei usalda Teda keset oma madalseise ja vajadusi. „Kas nad siis ei tea, et olen märkinud nad oma peopesadesse? Nõnda nagu ema ei unusta oma beebit, nõnda ei unusta minagi neid vajaduse hetkel.“ (Vt Jesaja 49:15-16)
Kas kristlastel on võimalik jääda puhtaks keset vägivalda, ebamoraalsust ja korruptsiooni täis maailma? Või on see vältimatu, et kaasaja vaimsus kurnab ära ka Jumala pühad ning vaevab nende hinge? Nõnda juhtus Lotti ja tema perega Soodomas ning nõnda juhtub paljude kristlastegagi üle maailma. Selle kurjust täis põlvkonna ülevoolavad kiusatused on juba pannud suurel hulgal kristlasi tegema kompromisse ning harrastama jumalakartmatuid praktikaid ning naudinguid.
Üha enam kristlasi seisab silmitsi murdepunktiga oma elus ja eriti just noored on need, kes vannuvad kaotusele alla. Nad tunnevad, kuidas nad ei suuda vastata kuvandile pidevalt rõõmsast, tegusast, rikkast, edukast ja alati positiivselt mõtlevast kristlasest. Nende maailm pole nii ideaalne. Nad kogevad hoopis pidevat kaaslaste survet, südamevalu, iga tund esile kerkivaid kriise ja kohutavaid pereprobleeme. Nende sõbrad on narkosõltlased ja liigagi paljud surevad enesetappude tõttu. Nad vaatavad ebakindlasse tulevikku, olles mures ja hirmunud.
Paljud kristlased kuulutavad rõõmuga teistele Jeesuse armastusest ja Tema väest andestada patte, samas kui neil endil on raskusi selle sama andestuse vastu võtmisega. Nad teevad pattu ja tahavad kangesti ise tasuda oma läbikukkumiste eest. Nii ütlevad nad: „Issand, ma eirasin Püha Vaimu tunnetust ning läksin isepäiselt edasi ja tegin pattu.“
Me Issandal on peaaegu ületamatu probleem suhtluses nendega, kes väidavad armastavat Teda. Me tuleme sisse Ta väravaist tänuga ja Tema õuedesse ülistades. Me kiidame ja ülistame Teda erinevate pillidega, lauludega, ülestõstetud kätega, pisarais ja valjuhäälsete „Hoosanna!“ hõigetega. Kuid ometi on see vaid ühesuunaline suhtlus.
Kui me võtame vastu Püha Vaimu võidmise, täidame me Jeesuse poolt välja käidud mõtet: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde.“ (Johannese 14:12) Kogu maailm vajab Tema tervendamist, puhastamist ja päästvat väge ning see kõik sünnib tänu Tema täiuslikule ohvrile: „Sest mina lähen Isa juurde.“
Kui me elame usust, siis me ei karda Jumala koguduse tuleviku pärast. „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.“ (Matteuse 16:18) See Jeesuse tõotus on tugevdanud erinevate põlvkondade usku ja on mõeldud hoidma alal ka meid, kes me elame tänases päevas.
Apostel Paulus kirjutas: „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“ (Roomlastele 8:16) Seda väljendit „Jumala lapsed“ kasutatakse tihti selleks, et kirjeldada usklikke. Samas aga kasutatakse seda ka liiga kergekäeliselt, ilma suurt palju mõistmata selle väljendi tõelist tähendust ja sügavust.
Olla Jumala laps tähendab sõltuda Jumalast. See tähendab olla keegi, kes pole võimeline eksisteerima ega tegutsema ilma teise abita. Jumala laps teab, et ta ei suuda kontrollida omaenda elu ilma Jumala igapäevase abita.