„Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:5-6).
Eelijal ja Eenokil - ainukesed kaks prohvetit, kelle Jumal ära võttis – oli midagi ühist. Nad mõlemad vihkasid pattu ja kuulutasid selle vastu. Nad elasid ja käisid nii lähedal Jumalaga, et nad lihtsalt ei saanud jätta jagamata Jumala viha ebapühaduse suhtes.
Tänapäeval põgenevad paljud kristlased mägedesse, leidmaks varjupaika üha kasvavate hädade eest. Nn prohvetid kutsuvad rahvast üles leidma oma turvaline varjupaik. Kristlastest juute keelitatakse minema tagasi Iisraeli, põgenemaks oodatava finantsmaailma kokkukukkumise eest Ameerikas.
„Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:5-6).
„Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.“ (1 Timoteose 1:3-4). Paulus julgustas Timoteost jääma Efesosse, kuigi tundub, et Timoteos polnud sellest ideest just suures vaimustuses. Põhjuseks ehk probleemid, millega Efesose kogudus silmitsi seisis. Tundus, et selle rahvas elas enese õigsuses, püüdes jätta endast head ja õilsat muljet.
„Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss. Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda. Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust eespool?” Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära seisa!“ Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.“ (1 Saamueli 20:35-38).
On aegu, kus peame püsima vagusi ja teadma, et Tema on Jumal. Vahel toob Jumala Vaim esile armsaid, meloodilisi armastuslaule Jeesusele. Kuid läbi Jumala Sõna on näha, et millal iganes Jumal tõi võidu vaenlaste üle, tõstsid inimesed alati oma hääle võimsaks võiduhüüuks; kiitushüüuks oma Jumalale.
Seitsmendal päeval, mil Iisraeli rahvas marssis ümber Jeeriko, kõlas korraldus: „Siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linnamüür sealsamas…“ (Joosua 6:5). Ja inimesed tegid suurt sõjakisa, nii et müür langes sealsamas. (Joosua 6:20).
„Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.” (Apostlite teod 2:28).
Oled sa vahel mõelnud, milline Jeesus oma igapäevaelu keskel välja nägi? Mida oma südames tundis? Millised olid Ta hoiakud? Oli ta muserdatud ja murtud kõigist koormaist, mida kandma pidi? Nuttis Ta vahel? Valitses Tema ligiolus mingi pühalik raskus?