Las ma küsida su käest ühe lihtsa küsimuse: „Oled sa saanud vabaks?“ Sa mõtled nüüd kindlasti: „Muidugi olen! Jeesus on lunastanud ja pühitsenud mind ja ma elan kõige täiega Talle. On see ju iga uskliku tunnistus.“

Ärkamised pole kunagi olnud suurt palju mõjutatud liigutavatest ja nutikatest jutlustest. Oleks sa vanal ajal võtnud kella pealt aega, oleks sa näinud, et oluliselt enam minuteid kulus palvele, Jumala ees nutmisele ja meeleparandusele, kui jutlustele. 1857-1859 aastatel toimunud „Palvekoosolekute ärkamise“ ajal ei peetud sisuliselt ühtki jutlust. Samas aga tõi see kaasa Ameerika ajaloo tõenäoliselt suurima vaimse ärkamise. On arvatud, et selle aja jooksul pöördus Jumala poole üle 1 miljoni inimese üle Ameerika, kui samas kogu rahvaarv oli 30 miljonit inimest.

On see tõesti võimalik armastada Jumalat kogu oma südamest, elada täiega kaasa Tema asjadele, panustada aega ja raha Tema tööle, asetada Jumala esikohale kõiges ja olla pühendunud Talle ning samas olla siiski sõnakuulmatu Tema Sõna suhtes teatud valdkondades?

Palve ja alandlikkus, ühes patu vihkamisega, toovad kaasa „südamega asja juures“ olemise. „Aga me ehitasime müüri ja kogu müür sai valmis pooles kõrguses. Ja rahvas oli südamega töö juures.“ (Nehemja 3:38). Tõelised pühaduse ärkamised toovad alati kaasa töötegijaid. Raamatud, seminarid ja loengud ei tee seda, kuid ärkamised teevad!

Kõndisin 1986 aastal läbi Times Square’i piirkonna New Yorgis ja nutsin ning halasin kogu selle paiga patu pärast. Seejärel sõitsin tagasi koju Texasesse ja nutsin ning ägasin seal veel pea üle aasta, kuni Jumal ütles: „Mine ja võta nende varemete osas midagi ette!“ Ma olin käinud New Yorgis ja näinud selle hävingut, kuid ma polnud lõpuni murtud selle pärast, kuniks minus ei tärganud lootust hakata neid müüre taas üles ehitama!

Arvasin kord, et tean kõike murtud südamest. Arvasin, et olin elus kogenud omajagu murtust, kuni Püha Vaim avas mu silmad selle sõna sügavama tähenduse suhtes. Taavet ütles: „Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim“ (Psalmid 34:19).

Miks me tunneme, et oleme kui pidevas lahingus? See on otsekui seal multikas, kus Kurat istus ühel õlal ja ingel teisel ning mõlemad püüdsid saada inimese tähelepanu. Meiegi oleme kaasatud lahingusse, kuid mitte päris sellisesse. Paulus viitas meie tõelisele dilemmale kirjas Roomlastele, kus ta ütles: ”Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan…Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head.

Jumal on mulle hiljaaegu näidanud teatud asju Tema usaldamise kohta, mida ma eales varem pole näinud! Psalmist kirjutas: „Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad; nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.“ (Psalmid 22:4-5). Taavet tunnistas ikka ja jälle: „Mu Jumal, sinu peale ma loodan!“ (Psalmid 25:2).

Paljud tänapäeva kristlased igatsevad küll vere katet oma pattudele, kuid mitte puhastust ennast! Vana Testamendi kogudusetelgi rituaal annab aga selge eeskuju elust, mille sarnast Jumal igatseb kõigile kristlastele.

Kord, kui olin tagasiteel Teen Challengi farmist Pennsylvanias New Yorki, kõneles Jumal otse mu südamesse: „On olemas selline asi nagu täiuslik süda. Tahan näidata sulle, mida see endast kujutab, et võiksid samuti igatseda selle järele!“ Jumal ilmutas mulle sel hetkel, et Kristus pühendab end neile, kelle süda Ta ees on täiuslik ja vastuvõtlik.