„Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.“ (Psalmid 40:5).

Jumal rääkis oma rahvaga nende Paabeli vangistuse aegu: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ (Jeremija 29:11).

Osad teist, kes te seda päevasõna praegu loete, olete võtnud puhkuse „hea võitluse võitlemisest“. Olete hinges väsinud ja ütlete iseendale: „Pean pisut hoogu maha võtma! See ei tähenda, et armastaksin siis Issandat vähem – jään Talle ustavaks ikka. Kuid ma pean järgima oma südant ja süda ütleb, et tuleb võtta vabamalt.“

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ (Johannese 1:1). Johannese peamine evangeeliumi kuulev publik oli kreeklased. Seetõttu tutvustas ta Jeesust koheselt kui „Sõna“, viidates kreekakeelsele terminile „logos“. Kreeklased olid sajandeid uurinud logose mõistet; ideed, mis täis tarkust, teadmist, arutelu, elu mõtet ja inimeksistentsi filosoofiat. Mispeale Johannes esitas neile tõelise väljakutse: „Tahate te tõesti teada, mis on elu mõte? Mõista inimeksistentsi põhjust siin maa peal?

Oled sa vahel tundnud, et su palvetes on midagi puudu? Et need pole kuidagi nii sügavad või nii efektiivsed, kui peaksid olema? Sest lõpeks on ju siiski vahe palvel, mis punnitatud inimlikust jõust ja palvel, mis jumalik ja otse Jumalast kinni haarav. Mõtle näiteks tuntud Šoti reformaatori John Knox’i palvele, kes seisis mäe tipus ja hüüdis: „Jumal, anna mulle Šotimaa, või muidu ma suren!“ Ei läinud kuigi kaua, kui inimesed hakkasid patutunnetuses tänavaile tulema ja meelt parandama.

Juuksed! Iga viimnegi kui juuksekarv me peas on me Taevase Isa poolt loetud. Inimese pead katab u 100,000 - 150,000 juuksekarva. Jumal ei loonud meile juukseid vaid hea väljanägemise pärast, aga ka selleks, et kaitsta me pead talvekülma või suvesooja eest. Meie kulmud hoiavad higipisaraid tilkumast meile silma ja meie ripsmed kaitsevad tolmul või peentel kübemetel sattumast silma. Udupeened karvad meie kõrvades ja ninasõõrmetes kaitsevad meid aga võimalike õhus liikuvate osakeste eest.

Kõndides kord ühes maapaigas New Yersey’s, oli mul üks ütlemata hea jutuajamine Jumalaga. Ütlesin Talle: „Issand, ma ei saa elada kõikvõimalike hirmude ja murede all. Tahan minna tulevikule vastu – ükskõik siis, mida see ka ei tooks – rõõmu, rahu ja usaldusega!“ Püha Vaim vastas mulle koheselt: „Üks viis, kuidas leida vabadust kõigist hirmudest ja murest, peitub sõnas „varblane“. Mäletad seda lugu, kus ma ütlesin: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.“ (Matteuse 10:29-30).

Paulus hoiatas oma kirjades Timoteosele võimaluse eest langeda Saatana sepitsuste ohvriks. Ta mõistis, kui ohtlikud on saatanlikud lõksud, öeldes: „Et ta ei langeks …kuradi silmusesse.“ (1Timoteose 3:7). Kuid ta andis ka taastumise tee sellest saatanlikust lõksust, öeldes: „Et nad kaineneksid ja pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.“ (2 Timoteose 2:26). Kreekakeelne sõna, mida mõlemais neis piiblikohtades Kuradi silmuse või paeltena on kasutatud, tähendab püünise üles seadmist, silmuse kaela panemist. See viitab hästi planeeritud lõksule.

Jumal igatseb inimeste järele, kes hoiaksid alal oma usu ka siis, kui nad kaotaks kõik. „Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!...ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.“ (Heebrealastele 10:32, 34). Need salmid räägivad Jumala rahvast, kes kannatasid rohkesti peale seda, kui nad said „valgustatud“. Nad olid näinud valgust! Nende vara läks kaotsi, kuid nende usk tegi neid rõõmsaks, sest nende pilk oli millegi püsivama peal.

Usun, et koguduse ja maailma jaoks pole kunagi varem olnud nii oluline uskuda tõelisse Jeesusesse, kui praegu. „Tõelise Jeesuse“ all pean silmas ainukest allikat, mis rahuldab kõik inimhinge vajadused. Igatsuse olla armastatud, tuntud ja vastuvõetud. Lootuse elada elu, millel on väärtus ja kaal.

Me näeme 1 Moosese raamatus Aabrahami, on usuelu eeskuju, kasvamas, õitsemas ja paljunemas kõiges selle täiuses, mida Jumal oli tema jaoks valmistanud. Piibel julgustab läbi Aabrahami elu ja eeskuju igat usklikku elama kasvavat ja arenevat elu, et käia „usust usku ja väest väesse“. 1 Moosese 14 ptk’s paljastab Aabraham meile ühe olulisema usuelu saladuse, millest nii sageli mööda vaadatakse. See suurendab me usku meie igapäeva eludes ning omab igavikulisi tagajärgi (vt 1 Moosese 14:17-24).