Üks päev seisame me kõik Jumala kohtujärje ees, andes aru, kuidas oma lapsi kasvatasime. Ja sel hetkel pole meil võimalust tuua mingeid vabandusi või süüdistada kedagi teist. Seetõttu peame end juba täna läbi katsuma, küsides: oleme me kasvatanud oma lapsi Jumala kartuses? Oleme me andnud eeskuju elust, mis armastab ja austab Jumalat?
Piibel annab väga selgelt mõista, et kui kasvatate oma lapsi Jumala Sõna väes, ei lahku see neist ka hilisemas eas. Jah, nad võivad küll mõneks ajaks sellest kõrvale kalduda – isegi aastateks vahel – kuid lõppeks toob see nad siiski tagasi tõe juurde. „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ (Õpetussõnad 22:6).
Tõeline ärkamine saab alguse alles siis, kui jumalakartlik seltskond usklikke võtab omaks Issanda koorma oma patu lõksu jäänud koguduse või linna pärast. See seltskond palvetab ja paastub, anudes Jumalat, et too ehitaks taas üles müürid ja väravad, kaitsmaks oma rahvast iga vaenlase eest.
Nehemja raamat annab väga selgelt aimu, mis juhtub kogudusega hävingu ja tagasilangemise aegadel. Kui Nehemja ja 43 000 teist juudi patriooti tagasi Jeruusalemma pöördusid, leidsid nad linna eest täielikes varemeis. Linna müürid olid maha lõhutud ja väravad eest kistud, nii et sealsetel elanikel polnud vähimatki kaitset oma vaenlaste eest, kes tegid linnas, mida tahtsid. Neile vaenlastele oli antud täielik meelevald tänu juutide tagasilangemisele ja sõnakuulmatusele Jumala Sõna suhtes.
„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Johannese 2:1-5).
Me palvetame, me ohverdame, me võitleme – seda kõike hingede nimel!
Miski pole sellest tähtsam! Kuid paljud usklikud on vaikselt hüljanud selle lahinguvälja, sest on kaotanud.
Piiblis nimetatakse kogudust ihuks. Kui üks selle liige kannatab, kannatavad ka teised. Kui sa hoiad kinni mõnest patust ja varjad seda, kaotad sa midagi Jumala ees. Kuna aga tuhanded kristlased on selle maha salanud, on kogudus muutunud jõuetuks ja märkamatuks. See, kes sa oled ja mida teed, kui keegi ei märka, määrab ära sinu tuleviku.
Me teenistus sai hiljaaegu ühelt kinnipeetavalt südantlõhestava kirja, kes kirjutas järgmist:
Jumal võib vaid üheainsa sõnaga taastada kõik selle, mis tundub olevat me elus surnud. Koged sa ehk rahalisi raskusi, mille tõttu pole võimeline maksma oma arveid? Nõnda oli ka Jeesuse jüngritega, kuid Ta lahendas nende olukorra üleloomulikult. Kui saabus aeg templimaksu maksta, polnud ei Jeesusel ega ka Ta jüngritel raha, et vajalik summa tasuda. Seega, kuidas Issand selle olukorra lahendas? Ta saatis Peetruse kalale. Ta ütles, et Peetrus leiab esimese kinni püütud kala suust mündi, mis katab nende maksukulud. „Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb!
Markuse 5 ptk räägib meile Jairusest, sünagoogi ülemast, kes palus Jeesusel tervendada oma tütar. See 12-aastane tüdruk oli äärmiselt lähedal surmale, mistõttu Jairus anus, et Jeesus tuleks ta kotta ja paneks oma käed ta tütre peale.
Sa saad eelolevatel aegadel kuulma imelisi sõnumeid armastavast Jeesusest. Nad kõik kõlavad pühade sõnumitena ja otsekui Kristuse enda poolt läkitatutena, kuid neis peitub teatud viga, mis röövib Jumala pühadelt just selle sama, mis aitab alal hoida oma vankumatust. Neis sõnumeis puudub õhutus valmistada end ette Jeesuse tulekuks ja igatseda seda taga! Need jutlustajad lõikavad selle aulise tõe oma kõnest välja, juhtides su tähelepanu sellele maisele kuningriigile. Kui sa aga ootad innukalt Issanda taastulemist, tembeldatakse sind eskapistiks ehk kellekski, kes reaalsusest kaugenenud!