Armsad, Jumal ei päästnud meid selleks, et naudiksime vaid ise Tema lõputut armu, headust ja au. Meid valides oli Tal igavikuline eesmärk igaühe meie jaoks ja see ulatub nii palju kaugemale kui vaid Tema õnnistused, ligiolu ja ilmutus. Sest fakt on see, et Jumal sirutub veel tänini kadunud inimkonna poole. Ja Ta otsib uskuvaid ja usaldavaid inimesi, kellest voolida oma parimaid „evangeliste“.
Kõigi pattude seast, mida me eales teha võiks, vihkab Jumal kõige enam me kahtlemist. Tuginedes nii Vanale kui Uuele Testamendile, kurvastab ja ärritab me kahtlemine Jumalat kõige enam, põhjustades Talle palju valu. Ülim näide sellest on Iisraeli rahvas peale seda, kui Jumal nad vaarao käest vabastas.
Enamus meist arvab, et vägi on midagi, mis on nähtav, sähviv ja maid raputav. Kuid see pole üldsegi nii vaimuliku meelevalla osas. Peetrus ütleb, et Jumal usaldab vaimse meelevalla sellele, kes on „varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt.“ (1Peetruse 3:4). Kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutab siin „tasase“ all, tähendab õrnust, leebust. Ja sõna „vaikne“ tähendab kindlat, vankumatut. Peetrus räägib siin südamest, mis tunneb alati rahu oma positsioonist Kristuses. Taolisel südamel on tõeline vaimne meelevald.
Kui jüngrid olid Saatana suhtes võimetud, ütles Jeesus, et vägi Saatana üle pole saavutatav muudmoodi, kui vaid palve ja paastu läbi. Miks nii? Usun, et seda seetõttu, et Jumal tahab omada aega tegemaks oma tööd meie seesmise inimese kallal. Ta tahab, et me südamed oleks täiesti ühel lainel Temaga. Meelevalla omamine pole vähimalgi määral võimalik ilma harjumuspärase suhtlemiseta Temaga.
Apostel Peetrus oli lihast ja luust inimene nii nagu me kõik. Samas aga omas ta vaimulikku meelevalda Saatana üle. Ta ütles jalutule mehele templi väravas: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” (Apostlite teod 3:6) ja see mees sai koheselt terveks. Tolle aja religioossed juhtid märkasid seda Peetruses olevat väge ja küsisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?” (Apostlite teod 4:7).
Usun, et tänapäeva kogudus on omadega täielikus kriisis tänu vaimse meelevalla puudumisele. Saan pidevalt telefonikõnesid nii pastoritelt kui lapsevanematelt, kes on paanikas oma laste pärast. Nad nutavad ja ütlevad: „Sain just teada, et mu laps on narkosõltlane ja ma ei tea, mida selle olukorraga peale hakata.“
Jeesuse teenistuse algaegadel tõmbas Tema „maine“ tervendaja ja imede tegijana suuri rahvahulki kokku. „Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega…Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat…“ (Johannese 6:3, 5). Piibli õpetlased arvavad, et see rahvahulk võis tähendada 10 000-15 000 inimest. Jüngrite jaoks oli taoliste masside nägemine kindlasti suureks julgustuseks. See oli kinnituseks sellest, et nad järgivad ikka õiget Meest ja et palju suuri asju on veel ootel.
Vaimsete asjadega seoses ei saa me kunagi teada oma potentsiaali Jumalas enne, kui me ei võta riske ega astu välja rindejoonele. Me ei saa kunagi teada, milline võidmine ja vägi on meile antud, kui me ei seo end oma Issandaga ega lähe välja Tema nimes, et rajada Tema kuningriiki. Isekeskis turvalistes piiblitundides istumine või üksteisele hukka läinud ühiskonnast kurtmine, ei tee vähimatki, et Jumala vägi saaks vabastatud. Jumal kohtub meiega lahingu hetkel. Ta annab meile jõu ja väe, kui vaenlane vajab tagasi löömist.
Üks ülimaid küpse kristlase tundemärke on armasus kogu hukka läinud inimkonna vastu. Taolised kristlased näitavad üles võrdset armastust nii juutide kui palestiinlaste, nii bosnialaste, serbialaste kui kõigi vastu. Ainuüksi täiskasvanuks sirgunud küps kristlane võtab omaks Jeesuse sõnad: „Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad ja palvetage nende eest, kes teid julmalt ära kasutavad ja taga kiusavad.“ (Matteuse 5:44, Piibli laiendatud tõlge).
Üks kindel märk vaimulikust küpsusest on see, kui viid iga probleemi ja kriisi koheselt Jeesuse ette. Sulle on selgeks saanud, et sul on koht, kuhu minna. „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Filiplastele 4:6).