Mis on suurim valu, mida Kristuse hing võiks eales kogeda? Usun, et selleks on põlvkond, kellele on võimaldatud täielik ja piiramatu ligipääs Tema ligiollu, kuid kes ometi ei kasuta seda.

Jeesus pakkus üheks ootamatuks, samas auliseks hetkeks, täit ja piiramatut ligipääsu Isale. Piiblis on öeldud, et Kolgatal, seal verest läbiimbunud ristil „Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks…“ (Matteuse 27:50-51).

Jeesuse ristil toodud ohver on enam kui küll kuni aegade lõpuni. Tema päästev, andestav ja puhastav vägi ning võit on kättesaadavad igale inimesele ükskõik, milliselt elualalt - alates kõige pühendunumast usklikust, kuni kõige paadunuma patuseni välja.

”Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!” Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega. Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?” Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.

Uue Lepingu sõlmides nägid nii Taevane Isa kui Ta Poeg, et paljud saavad hülgama Kristuse. Et paljud muutuvad leigeks või külmaks ning langevad lõpuks sootuks ära. Nii et Isa ja Poeg sõlmisid omavahelise lepingu: kui ükski lammastest pidi minema kaotsi või eksima ära, pidi Jeesus talle järgi minema ja ta karja juurde tagasi tooma.

Jumala Sõna hoiatab meid: „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest…“ (Heebrealastele 2:3). Kristuse ignoreerimine läheb meile kõrgelt maksma.

Jeesus tundis meist rõõmu juba ammu enne seda, kui see maailm loodi. Ta ootas seda aeg, mil’ tulla elama me sisse ja muuta meid enese asupaigaks. Ta tundis rõõmu sellest, et me saame klammerduma Tema külge, hüljates kõik teised. Sellest, et me saame otsima igapäevaselt Tema palet ning veetma kvaliteetaega koos Temaga. Sellest, et Ta saab jagada meiega oma saladusi ja me võime valada oma südamed välja Ta ees. Sellest, et me tunneme rõõmu Tema teedest, uurides Tema Sõna ilmutuste saamiseks Tema õigsusest. Sellest, et tunneme aukartust iga Tema poolt antud ilmutuse ees.

Psalmide autor Taavet ootas igapäevaselt, et saada mõnda sõna Jumalalt ja oli rõõmus iga sõna üle, mille ta sai. Ta tunnistas: „Sinu määrustest ma tunnen head meelt, ma ei unusta sinu sõna.“ (Ps.119:16). „On ju sinu tunnistused mu rõõmustajad ja mu nõumehed.“ (Ps.119:24). „Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.“ (Ps.119:47). „Sest sinu Seadus on minu rõõm!“ (Ps.119:77). Heebreakeelne otsetõlge sellele viimasele salmile on: „Ma naudin Su Sõna.“

Johannese evangeeliumi 2 ptk, kus Jeesus astus templisse, tähistab tegelikult Tema avaliku teenistuse algust. (Tema varasem ime Kaana pulmas, kus Ta imekombel vee veiniks muutis, polnud avalik etteaste). See aga, mis järgmisena sündis, oli päris dramaatiline: „Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas.

Taavet tundis Jumala väge ja kaitset juba väikese poisina. Kui täiskasvanud mehed lõid Koljatit nähes kartma, siis Taavet mitte. Ta läks Koljatile vastu ei millegi enama, kui vaid ragulka ja lingukividega ning võttis Koljati rajalt maha. Ta läks lõvidele vastu paljaste kätega ning murdis karusid ainuüksi odaga. Jumal võttis ühe väikese, tähtsusetu maa poisi – karjase – ja muutis ta võimsaks sõdalakseks-kuningaks!