„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:14). Kreekakeelne väljend sõnale „au“ on „doxa“, mis omakorda on lähteks terminile doksoloogia. Tegu on hümniga, mida paljud kirikud kasutavad ülistamaks Jumala mitmekülgset au.

Kas Jumal tõest hoolib sellest, kui teeme vahel ümbersõite rajalt, mille Tema on meile sillutanud?

„Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” (Markuse 9:25). Peale seda, kui Jeesus oli palvetanud, langes poiss otsekui surnuna maha. Kuid Piibel ütleb: „Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.“ (Markuse 9:27). Kujutad sa ette seda rõõmu selles olukorras? Eeldavasti jooksis see vabaks ja puhtaks saanud poiss oma isa juurde ja kallistas teda ning isa süda hüppas rõõmust. Jumal oli kõik korda teinud.

Markuse 9 ptk’s tõi murest murtud isa oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse jüngrite juurde, et leida talle päästet ja vabastust. See poiss polnud mingi paharet või mässaja. Ta oli täis kurje vaime, kes kontrollisid igat tema tegu. Kogu piirkond oli teadlik tema olukorrast ja kui lapsevanemad nägid teda lähenemas, ajasid nad eeldavasti oma lapsed kiiresti tuppa.

Sellest ainuüksi ei piisa, kui usume, et Jumal on kõige looja. Me peame uskuma sedagi, et Ta on Jumal, kes igatseb teha võimatut me eludes. Piibel ütleb väga selgelt: kui me ei usu seda Tema kohta, ei usalda me Teda grammigi.

Mu enda arvamus on, et ükskõik, kui palju sa ka kedagi ei nõustaks – kui ta kahtleb Jumala võimes saata korda imesid, pole sest’ mingit tolku. Ära must’ valesti aru saa – mul pole midagi kristliku nõustamise vastu. Kuid on mõttetu nõustada kedagi, kes pole 100% kindel, et Jumal suudab lahendada ta olukorra ükskõik siis, mis see ka poleks.

Sa eeldavasti mäletad seda lugu 1 Moosese raamatust, kus Jumal ilmus Aabrahamile. Me usuisa istus oma koja uksel keset lõõskavat päevakuuma, kui korraga kolm meest ilmusid talle, seistes puu all. Aabraham läks neile vastu, lasi neile söömaaja valmistada ning veetis nendega koos aega. Keset seda vestlust küsis Jumal Aabrahamilt, kus ta naine Saara on? Ja ütles seejärel midagi erakordset: „Vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” (1 Moosese 18:10).

Johannes ja ta vend Jaakobus olid Ristija Johannese jüngrid, kes oli üks tuline prohvet ja keda järgis palju inimesi. Töötades oma isa kala-äris, pälvisid need pisut rohmakad ja tahumatud vennad hüüdnime „välgu pojad“, mis tähendas seda, et nad ei kohkunud tagasi sisuliselt mitte millegi ees.

Siinkohal tahan öelda midagi väga julget: kristlus ei ole peamiselt õpetav religioon. Oleme praegusel ajal lausa üle ujutatud kõnelejate kultusest. Isikut, kes suudab tõusta ja anda edasi korrektset õpetust, peetakse lausa eluoluliseks. Kirik isegi ei teaks, mida ilma taolise talendita peale hakata. Põhja-Ameerika kogudused on teinud jutlusest oma jumalateenistuste keskse osa, selle asemel, et anda see armutrooni kätte, mille kaudu Jumal peamiselt inimeste eludes tegutseb.

See imeline Issand, kelle käes on kogu võim ja vägi, on sinu poolt! See on see, mida Jeesus on püüdnud tõestada oma lastele läbi aegade. Ta ütleb: „Kui vähegi võimalik, püüdke mõista Jumala suurust ja seda, et Ta on teie poolt!“

„Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.“ (Psalmid 56:10).

„Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha? Issand on mulle abimeheks…“ (Psalmid 118:6-7).

Püha Vaim on andnud meile Psalmid 124 otsekui vastumürgiks hirmu ja muretsemise vastu:

„Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:31-33). Ma tsiteerisin seda piiblilõiku aastaid kõigil suurlinna krussaadidel, mida pidasin! Mainisin seda alati enne altarikutset, et julgustada inimesi tulema ette ja tunnistama Kristuse oma Päästjaks. Kuid oma usu Jumalasse panek tähendab nii palju enamat, kui vaid avalikku tunnistus: „Jeesus, andesta mu patud!