On täiesti võimalik elada vaga ja täiusliku südamega Jumala ees. Jumal ütles Aabrahamile: „Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!“ (1Moosese 17:1). Jumal ütles ka Iisraeli lastele: „Ole laitmatu Issanda, oma Jumala ees!“ (5 Moosese 18:13). Taavet otsustas oma südames alluda sellele korraldusele. Ta ütles: „Ma mõtlen käia laitmatut teed…Ma tahan vaga südamega käia oma kojas.“ (Psalmid 101:2).

„Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast…Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.“ (Heebrealastele 11:24-27).

Sõnakuulmatus Jumala Sõna suhtes viib lõpuks isikliku moraali ja kristliku karakteri hävinguni. See kõik saab alguse vaid ühest jultunud sõnakuulmatuse teost selge Jumala Sõna vastu. Kui lisada sellele veel poolevinnane arusaam patust ja meeleparandusest, oledki lõpuks Saalomon valmis – täielikult allakäinud kuju! „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu…Saalomon käis siis siidonlaste jumalanna Astarte ja ammonlaste jäleduse Milkomi järel.

Jutlusekindel olek tähendab kuulda Jumala Sõna; öelda, et armastad seda; väita, et kuuletud sellele, kuid seejärel jätta see rakendamata oma elus! See tähendab muutuda nii külmaks oma südame poolest, et sind ei kõiguta ega mõjuta enam ükski jutlus. Osad nimetavad seda ka „külmuseks evangeeliumi suhtes“.

Mõtle kõigi vanade piiblilugude ja Piibli tegelaste peale. Kes oli sinu arvates kõige enam jutlusekindel? Kes oli kõige lähemal kõige selgemale ja mõjusamale Jumala Sõna kuulutusele, aga jäi täiesti muutumatuks sellest?

Jumal on iga aulise teo taga ja Ta ei jaga oma au mitte kellegagi. Ta ei lase ühelgi takistusel tulla teele, mis takistaks Tema kallil Pojal särada. Seetõttu vajab Ta ka puhtaid astjaid, kelle kaudu teha oma tööd. Just sel samal hetkel, mil’ õnnistused ja vägi voolavad rikkalikult läbi Ta rahva, ütleb Ta neile: „Peatuge nüüd hetkeks ja pange kogu lugu pausi peale, sest tahan, et katsuksite oma südamed läbi.“

Igatsed sa teha suuri asju Jumalale? Teenida ja armastada Teda kuni oma viimse kui hingetõmbeni? Igatsed sa, et Jumal õnnistaks sind aulise tulevikuga? Siis lõpeta omaenese jõus pongestamine! Ära püüa ise oma elu kurssi paika panna, paludes seejärel Jumal õnnistust selle üle. Võta selle asemel hoopis aega, et Teda tundma õppida. Õpi lihtsalt olema Tema ligiolus. Ülista Teda kõige täiega. Kiida ja armasta Teda oma sügavaimatest südamesoppidest. Kuuletu Talle isegi kõige väiksemates detailides. Palveta ja mediteeri Tema Sõna üle. Hinda ja imetle kõike loodut enda ümber!

Kõigil kurvastavatel ja südamelt murtud Jumala meestel Piiblis oli üks ühine omadus: nad samastasid end järele jäänud käputäie inimeste pattudega. Nad ei palunud kunagi nagu too tölner: „Aitäh, Jumal, et ma pole nagu teised!“, vaid nad kurvastasid abielurikkumiste, reetmiste ja kompromisside pärast, paludes alandlikult: „Jumal, ma olen nii süüdi.“ Mitte süüdi kõigis neis rüvedates pattudes, vaid selles, et pole vedanud välja Jumala au standardite suhtes.

Nehemja oli mees, kes suhtus täie innukusega Jumala asjadesse. „Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta. Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.“ (Nehemja 1:2-4).

Kui Jumal on tegemas midagi uut, valab Ta ühe intensiivsuse vaimu oma rahva üle. Me ei saa jääda enam vaimselt laiskadeks, enesega rahulolevateks, ükskõikseteks ja asju kergelt võtvateks. Peame muutuma jõulisteks, täis tuld ja kirge oma Issanda suhtes, elades sügavalt ja tõsiselt kaasa Jumala tööle. Jumal on tõstmas üles inimesi, kes vihkavad pattu ja värisevad Tema Sõna ees. Tema alles jäänud käputäis peab kuulma ja uskuma pühasid prohveteid. Nad ei tohi olla kõhklevad ega minna leigeks, vaid võtma üha tõsisemalt Jumala asju, mida enam aeg edasi.

„Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik. Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.“ (Jeremija 6:13, 15).