Estonian Devotionals

Üks Ameerika suurtest imedest on New Yorgi akvedukt ehk veejuhe. See on maa-alune tellistest ehitis, mis on kilomeetreid ja kilomeetreid pikk, varustades kogu seda suurt metropoli veega. Mis aga juhtuks, kui see veejuhe korraga läbi lõigataks ja kogu linn oma veest ilma jääks? New York Cityst saaks kui „kõrbe kiviräga… elamiskõlbmatul maal.“ (Jeremija 17:6). Me võime elada ilma kütuseta, aga kohe kindlasti mitte ilma veeta. Sama juhtub ka me eludega! Kui inimesed kaotavad lootuse, siis selle asemel, et joosta Jumala juurde, tõmbuvad nad pigem endasse ja elavad sissepoole.

„Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.“ (Jeremija 17:5-8).

Joosua raamatu esimesed kuus peatükki räägivad Jumala aulistest tegudest Tema rahva keskel, kui nad algselt sisenesid Tõotatud Maale. Iisraellased olid vabanenud 400 aastat kestnud orjusest ja rännanud peale seda veel 40 aastat kõrbes. Kuid nüüd olid nad jõudnud Kaananimaa piirile – maale, mis voolas piima ja mett ja maale, mida Jumal oli tõotanud neile juba aastaid tagasi. Nii et nad ületasid selle maa piiri ja mis juhtus? Joosua pöördus koheselt oma rahva noorema põlvkonna meeste poole ja eraldas nad Jumalale.

Hiljuti kirjutas üks murest murtud kristlasest naine mulle järgmise kirja: „Olen täiesti hirmunud. Minu meelest oleks ütlemata tore, kui vesinikupomm meid tabaks, eriti mind ja mu peret, sest siis saaks kogu looga kiirelt ühele poole. Oleksime koheselt Jeesuse juures! Kaotasin vähi tõttu abikaasa ja ühel mu kahest vallalisest tütrest on tervise probleemid, mis pole lasknud tal juba 2 aastat tööl käia. Sain ise just hiljaaegu haiglast välja, taastudes murtud selgroost. Oleme viimase paari aasta jooksul kohutavalt kannatanud.

Keset üht väsitavat hetke, peatus Jeesus kaevul, kust leidis eest naise, kes oli omadega metsas ja vajas abi. Taaskord leidis Jeesus uut jõudu ja Ta jüngrid leidsid Ta eest lõõgastunud ning värskena! „Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” (Johannese 4:32). Selles peitubki ülestõusmiselu salajane jõud!

Jeesus pole kunagi varem olnud nii aldis ilmutama oma väge, kui Ta on seda just praegu, sest Ta pole kunagi varem olnud nii võimas, kui Ta on seda just praegu. Me usk peab ulatuma kaugemale surma punktist. See peab vaatama kaugemale kõigest, mis on surnud ja kuulutama: „Jeesus ei anna surnute osas kunagi alla!“ Seetõttu ei tohiks ka meie anda kunagi alla kellegi ega millegi suhtes – ükskõik, kui surnud mõni olukord ka ei näiks.

Milline kohutav vaatepilt leidis aset Jairuse kojas, kes oli Jeesuse päevil üks sünagoogi vanematest. Seal oli rohkesti segadust, kahtlusi, hirmu ja nuttu, kui ta tütar suri. Markuse 5:38-40 on öeldud: „Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid ja sisse astudes ütles ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” Ja nad naersid tema üle.“

Järgnev tõotus on sõna otseses mõttes tõotuste tõotus: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). See tõotus taandub kõige lihtsamalt öelduna J-E-E-S-U-S-E-L-E. Jeesus on minu tõotus ja kõigi tõotuste tõotus. Otsekui üks vana laulusalm ütleb: MA PIGEM VALIN JEESUSE

Ma pigem valin Jeesuse kui hõbeda või kulla,
ma pigem kuulun Talle, kui oman mõõtmatuid rikkusi,
ma pigem valin Jeesuse, kui maad ja majad,
pigem lasen juhtida Ta kätel end, mis kord risti löödi

1 Moosese 12:1 kutsus Jumal Aabrahami lahkuma oma isakojast. Selle kutse tõeline tähendus ja sügavus tulevad esile aga vaid siis, kui loeme ja mõistame hoolikalt sellele piiblilõigule eelnevat peatükki, selle konteksti ja selles peituvat narratiivi. 1 Moosese 11 ptk’st selgub, et nii Aabraham kui ka tema isa ja kogu tema klann pidid lahkuma Kaldea Uurist Kaananimaale. Kaananimaa esindab ja sümboliseerib tõotatud maad, saatust ja selle täitumist ning Jumala täis õnnistusi, mille Ta on oma lastele varuks pannud.

Meeleheitel isa, Jairus nimi, tuli Jeesuse juurde, et paluda tervenemist oma tütrele. „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga. Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber. (Markuse 5:22-24).