Jumal oli kuulnud iisraellaste nuttu ja oli osutanud neile ka oma armu, pöörates nende leinamise rõõmuks ning kinkides neile võimaluse hõisata ja rõkata. Nüüd aga kutsus Ta nad kokku veel üheks koosviibimiseks.

Esra poolne poolepäevane jutlus polnud näljaste iisraellaste jaoks piisav. Nad igatsesid enama Jumala Sõna järele, mistõttu nad moodustasid grupid, kus lisaks Esrale oli veel 17 nn „koguduse vanemat“, kes kogu ülejäänud päeva juhtisid piiblitunde. Leviidid „õpetasid rahvale Seadust…Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.“ (Nehemja 8:7-8). Jumala seadustele pihta saades, hakkas see rahvas leinama oma patu üle. „Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ (Nehemja 8:9).

Sa oled ehk kuulnud väljendit „jutluse maitsjad“. See väljend on juba pea 200 aastat vana, saades alguse Londonist kusagil 1800 aastate keskpaigas. Tolleaegne suur jutlustaja C.H. Spurgeon edastas igal pühapäeval jutlusi u 5000-inimesele. Linna teises otsas kuulutas Joseph Parker samuti võitud sõnumeid ning üldse leidus üle kogu Londoni tuliseid jutlustajaid, kes edastasid sügavaid, ilmutuslikke ja prohvetlikke sõnumeid.

„Rõõm Issandast on teie ramm!” (Nehemja 8:10). Ajal, mil neid sõnu kuulutati, olid iisraellased pääsenud äsja vabaks Paabeli vangistusest ning Esra ja Nehemja juhtimise all ehitanud üles Jeruusalemma hävitatud müürid. Nüüd aga oli nende tähelepanu suunatud templi üles ehitamisele ja kogu oma rahva taastamisele. Nehemja oli taasrajatud Jeruusalemma veeväravate juurde kutsunud kokku erikoosoleku. „Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule.“ (Nehemja 8:1). Nii oma 42 360 iisraellasest meest oli tulnud kokku sellele koosolekule.

Kahjuks on nii, et kogu südamest Jumala palge otsimine ei säästa meid igakord väliste rünnakute eest. Peale 10-aastast rahuaega, tungis Aasa maadele korraga suur hulk võõrvägesid ja seda ilma vähimagi ilmse põhjuseta. Aasa oli Saalomoni pojapojapoeg, kuid tema jumalakartlikkus ei taganud talle sugugi mitte aegade lõpuni kulgevat siledat ja sirget teed.

Kui me häälestame oma südamed kuuletuma Jumala Sõnale, lastes Tema Vaimul paljastada ja surmata kogu patu oma elus, annab Issand ise meile põhjust rõõmustamiseks. „Jumal oli neile suure rõõmu valmistanud…“ (Nehemja 12:43). Mina usun, et välja valatud õnnistus kätkeb endas rikkalikku rõõmu isegi keset me katsumusi. Issand avab oma taevad ja ristib meid „Jeesuse rõõmuga“ – hõiskamise, rõõmustamise ja lauluga – sõltumata sellest, mis me olukorrad ka poleks.

Kus iganes Jumala Sõna austatakse, on vältimatu ka eheda „Jeesuse rõõmu“ välja valamine.

Nehemja ja Esra ütlesid neile, kes olid pöördunud tagasi Jeruusalemma: „Te olete olnud elevil Jumala Sõnast – olete janunenud selle järele, armastanud seda ja lasknud sel teha tööd oma südameis. Olete parandanud meelt, nutnud ja leinanud ning Jumalal on hea meel teie üle. Kuid nüüd on aeg rõõmustada! Võtke oma taskurätikud ja pühkige ära kõik pisarad. Nüüd on aeg suureks rõõmuks ja hõiskamiseks.“ (vt Nehemja 8:9-10).

See, mis paljudes tänapäeva kogudustes puudub, on miski, mida kadunud hinged kõige enam vajavad – ehe, hinge kosutav rõõm.

„Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid…“ (Jesaja 44:3).

Galileas toimunud Kaana pulmas nägi Jeesuse ema Maarja, et vein oli otsa saanud. Ta juhatas sealsed teenijad oma Poja juurde ja ütles: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Johannese 2:5).