Saatan on pannud mitmed kristlased komistama veenmisega, et nad on otsekui kaotanud midagi oma Issandas. Tegelikult aga on see kohutav patt kahelda Jumala armastuses enda vastu või hinnata oma positsiooni Kristuses tuginedes oma tunnetele. Sinu igapäevasel elul ja püsimisel Kristuses pole mingit pistmist sinu innukuse, pisarate või tublidusega. Su elu Kristuses tugineb ainuüksi usule ja ei millelegi muule.

Inimeste Jumala juurde pöördumised on sageli emotsionaalsed, kuna need kogemused on midagi täiesti uut ja ütlemata erilist. Muudatus, mis leiab aset me hinges, on nii ootamatu, et võib olla lausa hingemattev. Pole midagi imelisemat, kui pöörduda korraga oma sidumistest ja patust ning kogeda totaalselt uut elu Kristuses.

Tänapäeva maailmas kostub mitmeid erinevaid hääli, mis õhutavad meid elama parimat võimalikku elu. Taoline mõtteviis on tunginud ka paljude kristlaste arusaama kogudusest. Nad arvavad, et Jumal peaks õnnistama neid kõigega, mida nad vähegi igatsevad. Kuid see pole see, kuidas Jumal meid õnnistab. Jah, Ta igatseb anda meile oma parima, kuid nimi, mis peaks olema meie tähelepanu keskpunktis, pole mitte meie, vaid Tema oma.

Piibel räägib meile loo mehest, kes läks südaööl sõbra ukse taha ja ütles: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!” (Luuka 11:5-6). Jeesus ei käinud kunagi mingeid suvalisi numbreid letti, nii et järelikult pidi sel kolmel leival olema mingi kindel tähendus. Pealegi ei tea ma ühtki inimest, kes suudaks korraga kolm pätsi leiba nahka pista. Seega, millele siin täpsemalt viidatakse?

„Sest me käime usus, mitte nägemises.“ (2 Korintlastele 5:7).

Sa teed iga päev asju, mis ikka ja jälle tehes muutuvad mingi aja peale igavaks ja korduvaks. Nii näiteks tõused sa igal argipäeval ühel ja samal ajal, sööd ühte ja sama hommikusööki ning sõidad ühte ja sama teedpidi tööle. Käid ühes ja samas kohas lõunatamas, peatud samas kohvikus teel koju ja kuulad ühte ja sama raadiojaama samal ajal, kui sõidad.

Sa pole võib-olla üldse teadlikki sellest võrratust küpsemise protsessist, mis sinu sees toimub. Paulus võrdleb meie vaimset kasvu meie füüsilise ihu kasvuga. Ta ütleb, et meie hing saab kosutatud ja toidetud samal moel nagu meie lihased, liigesed ja rakud. Ta nimetab seda „kasvamiseks Jumala kasvamises“ (vt Koloslastele 2:19). Taoline kasv lähtub ainuüksi Peast. Ehk lihtsamalt öelduna – kui sina usud ja usaldad Kristust ning jääd Temasse, täidab Tema lõputu eluvool su hinge. Jeesus on see lõpmatu elujõud sinu sees; voolav hoovus, mis kunagi ei lõppe.

„Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1). Jeesus ütleb: “Sa võid ju olla hea inimene. Keegi, kes teeks ükskõik, mida, ükskõik, kelle heaks. Sul on hea maine nii koguduse kui maailma silmis. Sind tuntakse kui tõeliselt elavat kristlast, kes on õnnistatud Jumala poolt. Ometigi aga on surma faktor hiilinud su ellu. Midagi maist on saanud sind määrida.“ „Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid…“ (Ilmutuse 3:4).

Me oleme Jumala tempel siin maa peal ja meie ihud on Tema Püha Vaimu elupaik (vt 1 Korintlastele 6:19). Seetõttu on ka teatud asju, mis ei kuulu meie templisse ja mis võivad röövida enam meie aega ja tähelepanu kui Jumal ise.

Mittepalvetavad kristlased ei taju, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda vastu ja öelda: ”Mis seal siis ikka, kui mõned kristlased ei palveta? On nad ju sellest hoolimata usklikud – Jeesuse verega lunastatud, andeks saanud ja teel taevasse. Mis selles siis nii ohtlikku on, kui mõni veidi leigemaks jääb?”

Kui Jeesus siin maa peal elas ja käis, oli Ta kättesaadav kogu rahvale. Ta õpetas sünagoogides, mägedes ja paatides. Ta tervendas haigeid ja saatis korda imesid ning tunnustähti. Ta tõstis rahvakogunemistel oma hääle ja hüüdis: ”Mina olen elav vesi. Tulge mu juurde ja ma kustutan te janu.” Igaüks võis minna Ta ligi ja saada oma janu kustutatud. Kuid enamus inimesi ignoreeris meie Issanda kutset. Ta hüüdis üle rahva: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud!