Tänapäeval on palju hästi koolitatud jumalasulaseid – kõrgelt hinnatud ja palju õppinud mehi. Nad on veetnud aastaid kristlikes koolides, õppides teoloogiat, filosoofiat ja eetikat. Neid on õpetanud igati andekad õpetajad – taaskord kõrgelt hinnatud isikud, kes on täiega oma ala eksperdid. Kuid kui paljud neist hästi koolitatud jumalasulastest kantslisse jutlustama tõusevad, on nende sõnad vaid kui tühi õhk. Jah, nad võivad küll rääkida sulle palju huvitavaid fakte Jeesuse elust ja teenistusest, kuid kõik see, mida nad räägivad, jätab su vaimu külmaks. Miks?

Mõtle Rooma sõjaväepealiku Korneeliuse peale. See mees polnud mingi jutlustaja ega ka muu vaimulik. Muide, olles paganlikust soost, ei arvatud teda isegi Jumala rahva sekka. Ometigi ütleb Piibel, et see sõjaväepealik oli „vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega…ja palus alati Jumalat.“ (Apostlite teod 10:2).

On äärmiselt kurb, et paljud tänapäeva jumalasulased peavad elutuid jutlusi. Nende sõnumid ei tekita inimestes kunagi patutunnetust ega vasta ka nende südamete kõige sügavamatele karjetele. See on tõeline kuritegu. Suure nälja ajal kuulutatud tühjad mõttekäigud tekitavad kuulajais vaid veelgi sügavamat meeleheidet.

Olen küsinud Issandalt, kas ka tänapäeval – sel armuajal, mis meile antud – on võimalik elada nii nagu Tema elas? Võime me tõesti sõltuda täielikult Isa häälest? On see võimalik kogeda Tema juhtimist igal päeval ja hetkel? On me ette tõesti sillutatud sarnane tee, mida mööda käies me võime öelda: „Ma räägin vaid seda, mida kuulen oma Issandat ütlevat ja teen vaid seda, mida näen Teda tegevat.“?

Kas Isa pidas kinni oma kohustustest lepinguga seoses? Juhtis ja juhatas Ta Jeesust nii nagu oli lubanud? Hõljus Ta Vaim oma Poja kohal, jagades Talle tröösti ja julgustust? Kandis Ta Teda läbi kõigist Tema katsumustest, juhtides Ta lõpuks võidukalt tagasi taevakoju? Absoluutselt! Kuid Isa on andnud igavese vande teha seda sama meiegi puhul!

Apostlite tegude raamat kirjeldab Stefanost kui meest, kes oli täis usku, armu ja Püha Vaimu väge (vt Apostlite teod 6:5, 8). Ühel päeval aga, kui Stefanos oli jagamas oma usku Kristusesse teatud pundi inimestega, tabas teda traagiline sündmus. Religioossed fanatid, kes tegelikult polnud muud, kui vaid üks kamp argpükse, haarasid kivide järele, et Stefanos kividega surnuks visata.

Piibel ütleb meile, et oli olukordi, kus „kes iganes teda (Jeesust) puudutasid, need paranesid.“ (vt Markuse 6:56). Samas aga oli ka kordi, kus Ta ei tervendanud kedagi tänu inimeste uskmatusele. Kuidas aga Jeesus teadis, millal tervendada ja millal mitte? Ta pidi kuulma Isa vaikset häält, mis andis Talle vastavad juhised ja väe neid asju teha.

Vaid Isaga kahekesi veedetud ajad olid need, mil’ Jeesus kuulis oma Isa kõnelevat ja see oli kahtlemata aeg, kus Jeesus sai Ta käest palves kas julgustuse sõna või mõne prohvetliku hoiatuse. Ta tõi oma palved Jumala ette, ülistas Teda ja alistus Tema tahtele. Samas aga, peale iga sündinud ime, jagatud õpetuse või variseridega silmitsi seismise, kiirustas jälle tagasi osadusse oma Isaga.

Jeesus pidi oma maises teenistuses toetuma igapäevaselt oma Isa häälele, mis Ta sees oma tööd tegi. Selleks, et kuulda Isa häält ja saada Ta käest juhiseid, pidi Ta sõltuma Isast pidevalt ja kõikjal. Sest vastasel korral poleks Ta saanud teha kõiki neid asju, mida Ta tegi. Ta pidi kuulma Isa häält tund tunni, ime ime ja päev päeva järel.

Jeesus elas oma maapealset elu olles täiesti sõltuv oma Taevasest Isast. Meie Päästja ei teinud ega öelnud enne midagi, kui oli esmalt konsulteernud oma Isaga taevas. Ka ei teinud Ta ühtegi imet ilma Isa poolse juhatuseta. Ta ütles: „Vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud…ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29).