Iisraellaste jaoks ei piisanud Jumala sõnast. Jumal oli andnud neile imelisi tõotusi, kuid sattudes keset raskusi ja kriise, ei uskunud nad ega usaldanud Teda. Vaatamata kõigile Tema tõotustele, pidasid nad Tema sõna kasutuks. Kuidas? Sest nad ei kaasanud sellesse kunagi oma usku. „Kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.“ (Heebrealastele 4:2). Selle asemel nõudis rahvas Jumalalt pidevalt uut sõna. Ehk teisisõnu: „Me peame teadma, kas Jumal on meiega ka nende raskuste keskel, sest sellest ei piisa, et Ta oli seda eelmiste ajal.

„Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane…lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.“ (Johannese 10:2-3).

Nii paljud inimesed arvavad, et mu kirg ja innukus Jeesuse suhtes lähtuvad aastate pikkusest Jumala Sõna uurimisest, palvetamisest ja jumalariigitööst, kuid nad eksivad. See kõik tuleb hoopis sellest, et olen näinud ja kogenud Jumala ehedat kandmist aegadel, kus elu jättis mind kitsastes seisudes täiesti üksinda. See lähtub sellest, et olen kogenud Jumala ligiolu kõige suuremate segaduse ja meeleheite keskel. Sellest, et olen näinud ikka ja jälle kõige ohtlikemateski olukordades Jumala kätt hoidmas ja tegutsemas.

Kaades-Barnea oli võimatustega silmitsi seismise koht. Paiga nimi ise tuleb heebreakeelsest sõna juurest, mis tähendab: „põgenik, hulkuv, uitaja“. Ehk lühidalt öeldes: kui teed siin vale valiku, lõpetad läbi elu kõrbes uitamisega.

Mooses kirjeldab üht traagilist viga, mille iisraellased tegid Kaades-Barneas (vt 4 Moosese 13-14 ptk). See juhtus peagi peale seda, kui nad olid Punasest Merest läbi tulnud. Jumal oli andnud neile korralduse siseneda julgelt Kaananimaale, andes neile selleks ka võimsa kinnitussõna: „Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud.

5 Moosese raamatus olevas Moosese sõnumis Iisraeli rahvale näitas Mooses uskmatuses peituvat ohtu. Ja ta hoiatas meid, et kui me ei võta sellest loost õppust, saame kannatama sama kohutavaid tagajärgi, kui meie eelkäijad: „Et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:11).

Kogu 5 Moosese raamat kätkeb endas vaid ühte Moosese kõnet, mille ta pidas vahetult enne oma surma. See kõne oli kui ülevaade 40-aastast, mil Iisraeli rahvas oli uitanud mööda kõrbe ja Mooses rääkis sellest kõigest iisraellaste uuele põlvkonnale.

Läbi kogu oma teenistusaja küsiti Jeesuselt kahte sorti küsimusi. Küsimusi, mis peegeldasid kõike nende küsijate kohta. Esimest sorti küsimus kätkes endas alati süüdistavat tooni. Religioossed juhid küsisid Jeesuselt ikka ja jälle: „Miks sa sööd ja jood koos patustega? Mis mõttes Sa oled saadetud Jumala poolt, kui Sul on selline maine?“ Teist sorti küsimus tuli inimestelt, kes maadlesid erinevate eluprobleemidega: „Kas Sa palun tervendaks mu haige tütre? Kas Sa palun vabastaks mu poja, keda deemonid aegajalt tulle viskavad?

Psalmid 50 toob väga selgelt esile patu, mis lähtub meie sõnade ebapuhtast kasutusest ja selle tagajärgedest. Paljud kristlased on võtnud seda teemat aga liigagi kergelt.

„Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega…Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”…Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“ (Psalmid 50:19-23).

„Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.“ (Jaakobuse 3:6) Võime lugeda sarnast hoiatust ka Jesaja raamatust: „Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne.“ (Jesaja 58:9) Heebreakeelne tähendus sõnale „nurjatu“ viitab tahumatusele, austuse puudumisele ja lugupidamatusele.